Üks väga positiivne ja elu lihtsustav asjaolu on kindlasti see, et teise lapsega olen ma tõesti oluliselt “chillim” ja ei lähe iga väiksemagi kisa peale endast välja ning ei hakka muretsema.
Kuid samas on asi suuresti ka selles, et Naomi tõepoolest on vähemalt seni olnud oluliselt rahulikum laps kui Robin. Siiani teen nalja, et kui Naomi oleks olnud mul essa laps ja Robin teine… oleksin praegu ikka totaalses shokis 😀  Selleks, et Teile paremini meie praegust elu kirjeldada selgitan natuke ––  Robin ei jäänud mul esimesed 4 kuud mitttte kunagi kuidagi “ise” magama. Ikka alati tunnike-2 kussutamist ja ka siis võis suhteliselt ruttu uuesti süüa tahta ning peale öist söömist ei vajunud samuti ise unne vaid ikka kussutades. Naomi on seni üsna osav ja kiire uinuja – kui kõht täis ja uneaeg, siis white noise+pime tuba+lutt+natuke paitamist ning enamasti jääb ta siis peagi ise tuttu. Muidugi nagu lastega ikka – päevad ei ole vennad. Mõni päev ta lihhhhtsalt ei uinu, kuni tuleb uus söögikord peale. Aga hüsteerilist tundide viisi nuttu veel olnud ei ole. Nüüd viimasel ajal on lisandunud läbi une ja öist nuttu ka suhteliselt palju, aga seda seostan pigem hammaste tulekuga.
Samas kui Robiniga uinumine keeruliseks läks, siis kärutamine või autosõit olid kindlapeale minekud – nii tuli uni kiirelt, mida rohkem raputamist, seda sügavam ja magusam. Naomike aga vastupidi ei taha üldseee tugevat raputamist ja jääb kärus unne üsna vaevaliselt. Ainult selline mõnus õõtsumine on kergelt uinutava toimega (nagu näiteks see Sleepytrolli vankrikiigutaja) Autos ka ikka ainult siis, kui tal tõesti uni on ja igasuguste häälte peale on kah silmad plaktsi lahti. Näiteks Tallinn-Tartu otsad olid Robiniga suht kindlapeale minekud – viimane 30min oli tihti kaunilt öeldes “rahulolematus” kuid Naomtsik võib juba peal 20min otsustada, et tema uni on magatud. Ma kuidagi arvasin, et teine laps harjub täiega müra keskel magama, kuna enamus tuttavatel on nii olnud, kuid võta näpust. Esimese kuu magas jah kus iganes, aga nüüd tahab ikka pigem rahu ja vaikust. Vist vanaemasse 😀

Robin ärkab enamasti 7paiku. Kui Kristjan on kodus, siis ärkab tema Robiniga ja üritab mul ja Naomil magada lasta😁. Vahel see õnnestub,. Kristjan teeb pudru valma ja hängivad Robiniga, kuni meie siis Naomiga kuskil 8-9 paiku nendega liitume. (Naomi läheb mul oma voodis tuttu, aga öösel võtan ta söötmiseks meie voodisse, kus me ka koos ärkame). Enamasti aga tahab ikka Robin emmet ja õde ka hommikul tervitada ja jookseb suure lauluga meie juurde. Naomi magab sügavalt kuni Robin meie tuppa jookseb ja teatab kõva häälega, et “õde ärkas” 😀  (selle hääle peale ärkaks muidugi kõik) …viimasel ajal pigem nii ongi ja siis tsillimegi kõik 7st üleval.
Esmaspäeviti sõidab Kristjan Tallinnasse ja tagasi tuleb enamasti teisipäeva hilisõhtul või kolmapäeval. Vahelduse mõttes oleme tavaliselt E-T alati ema juures nii et see on mul siis selline nats chillim päev, aga teisipäeva õhtul olen enamasti alati kahe põnniga üksi, sh. magamapaneku aeg. Esimene kord oli päris hirmutav, ausalt 😀 kuna robin ärkas sel perioodil tihti öösiti ja jäi vaid siis magama kui tema toas olla, ei suutnud ma välja nuputada mida siis teha kui tal see ärkamine täpselt siis tuleb, kui Naomi meie toas süüa tahab. Sellisel juhul oleks nad mõlemad olnud keset ööd üleval ja super-upset:D (me suht vahetult enne õe sündi panime Robini eraldi tuppa magama ja see vajas veel harjumist). Eks paar sellist korda on ikka ette tulnud ja neil kordadel olen pigem lasnud Naomil natuke kisa teha, sest kui Robin täiesti ärkvele ennast nutab, siis oli teda keset ööd ilma kaisutamiseta väga raske uuesti unne saada + Robinit Naomi öine nutt eriti seni äratanud ei ole. Õnneks saime Robini ööunne jäämise unenõustaja nippidega kontrolli alla ja see parandas oluliselt meie kõigi igapäevast meeleolu, kuid kui Robin üle oma võreka ronima hakkas, oli taas meil vesi ahjus 😀 Nüüd magab ta n.ö “suure poisi voodis” ja sellega harjumine läheb seni kuidagi isegi paremini kui oleks osanud oodata. Lihtsalt vahel on ta keset ööd järsku meie voodi kõrval ja siis küll korra ehmatab:D

Paljud on mulle kirjutanud ja öelnud, et küll sul on lihtne – ema valvab lapsi ja ise teen mis tahan, ehk siis eeldatakse palju, et lapsehoidja minu ema näol on iga kell võtta. Jaa see on tõsi, et kui mul vaja näiteks toidupoodi või juuksurisse minna või vahel ka kuskile “lõbutsema”, siis loomulikult on mul megaaa hea variant lapsed empsi juurde jätta ilma mingit murepiiskagi tundmata ja ta tegelikult tahab Robiniga ka niisama igapäevaselt väga hea meelega hängida, kuid tal on siiski oma elu ka:D ja ma ei taha, et tal tekiks selline kohusetunne, et iga nädal mingid päevad tema vaatab vms. Ta juba niigi palju pidanud oma mingeid plane tühistama/edasi lükkama, sest ma pean ühega lastest kuskile minema ja tema siis jääb teise valvesse. Pluss enamasti ma 2 last korraga ikka ei taha jätta. Ehk siis väga tihti käin poes või väiksemaid toimetusi tegemas nii, et 1 laps on minuga ja teine emaga. Ilma ema abita ma aga siiski hetkel ette ei kujutaks, kuidas ma saaks mingeid “oma” asju vahepeal teha. Isegi oma mõtteid ei jõua päevasel ajal mõelda:D, tegudest rääkimata. Kristjani vanemad aitaksid meid ka väga hea meelega, kuid nemad kahjuks ei ela Tartus ja see tõttu näeme oluliselt harvem.
Praegu on meil ka hoiuga harjutamine käsil ja lapsehoidja otsimine – eelkõige sellepärast, et ma tahan, et Robin saaks iga päev teha midagi “lahedat” koos teiste lastega või hoidja puhul siis kellegagi, kes saab 100% oma tähelepanu pöörata just talle & eks muidugi mõtlen natuke isekalt ka enda peale, et saaksin siis kas või paaril hommikut siis n.ö “oma aega”, et nats arvutis pusida või muid toimetusi teha. Või noh, oma aega siis koos Naomiga:))

Kui ma instagramis küsisin, et millest antud blogipostituses võiksin rääkida, siis tule hästi palju küsimusi selle 1:1’le aja kohta. Ütlen ausalt, et ma ei näe eriti varianti, kuidas ma saan seda lastele pakkuda päevadel, mil nendega üksi toimetan. Eks ma ikka proovin siis kogu tähelepanu suunata Robinile, kui ntx Naomi magab, aga paratamatult käib toas pidevalt üks sagimine ja kui Naomi nutma hakkab/süüa tahab siis pean ju ikka temaga suht koheselt tegelema.  Kui ma olen lastega ema juures, siis see ei ole enamasti minu vaba aeg, vaid lihtsalt ägedam aeg Robini jaoks, sest siis saan mina või ema nats rohkem just Talle tähelepanu pöörata, mängida, õues käia vms. Kodus kahega korraga on ikka see tähelepanu jaotatud ja aktiivselt tegelemist Robiniga vähem.
Jutus jääb võib-olla kõlama Robin-Robin-Robin, aga tegelikult ongi minu igapäevases fookuses ikka Robiniga tegelemine, talle võimalikult toreda päeva pakkumine ja temaga jutustamine. Naomi sündis perre kus oli juba 1 laps, ehk siis tema jaoks on normaalne see, et ma ei saa 24/7 kogu tähelepanu temale suunata. Robini jaoks on muutus aga oluliselt suurem. Kõige lihtsam näide: Mäletan, kuidas ootasin, et Robin ennast seljalt kõhuli keerama hakkaks. Mitu päeva, nädalat olin valvel, kaamera käes, et see videosse saada, kui ta essat kord seda teeb. Lõpuks saingi. Naomi puhul, et olnud mul isegi meeles, et ta võiks varsti keerama hakata. Ilmselt olin mahamaganud ta luhtunud katsed seda teha:D kuni üks päev lihtsalt nägin, et ta oli mängumatil kõhuli –ma ei suutnud meenutada, kas ma äkki ise panin ta kõhuli? Aga siis juhtus järgmisel päeval sama värk – no ju siis keeras ise. Ei mingit ootamist ega videot:D.
Robin hakkas suht vahetult enne Naomi sündi päris palju rääkima ja pidevalt küsib, hüüab ja “esineb” omamoodi. “Emme vaata, Robin teeb seda”,  “Emme vaata, Robin on tubli poiss” – eks see ole tema nipp tähelepanu püüdmiseks ja mul on kohe nii paha tunne, kui ma ei saa talle tihti kohe vastata, sest ma ju tean, et ta nii väga ootab seda vastust minult. Tihti näiteks jõuab ta c. 10 korda hüüda oma söögitoolis “Aitäh, kõht täis”, enne kui saan ntx Naomi mähku vahetatud ja alles siis saan Robini toolilt maha tõsta.  Süda valutab sellistel hetkedel, kuid tean, et küll ta aja jooksul mõistab järjest paremini, et vahel emme ei saa “kohe” tulla jne. Kuid ikkagi kripeldab… varem ju sain 😉

Suurim erinevus 1 vs 2 last on ilmselt see, et n.ö “vaba” või “oma” aega pole pmst üldse:P
Nii naljakas on mõelda, et nüüd tundub elu 1 lapsega kuidagi nii lihtne…aga siis kui oligi ainult 1 laps, ei olnud see midagi nii lihtne:D Ma ütleks, et muutus 0’st 1lapsele on ikka suurem kui 1’lt 2’le. Kuid see ilmselt sõltub ülipalju lapsest ka. Mul näiteks on 1 sõbranna, kellel on häääästi rahulik laps ning tema ütles mulle kui laps 6 kuud sai, et Tema küll eriti ei tunne, et ta elu kuidagi palju muutunud oleks 😀 oh well.  
Küll aga oli varem meil ka ikka nii, et vastavalt vajadusele saime mõlemad Kristjaniga natuke “omi” asju teha nii, et üks valvas Robinit ning aeg-ajalt saime ka koos kas või kogu päevake/isegi kaks ära olla. Nüüd aga ikka naljalt kahte last korraga kellegi teise hoida ei anna. Ainult paariks tunniks mu emale, sest tal lihtsalt pole pääsu:D Kristjaniga omavahel jaotasime ka alguses ära, et kui üks tegeleb Robiniga siis teine hoidab Naomil silma peal või vastupidi. Külas käies toimib see endiselt nii, aga kodus saame nüüd kuidagi mõnusamalt “kulgeda” ja ei pea nii konkreetselt ülesandeid jaotama. Naomi on väga aeglane ja ka tihedalt sööja ning kuna ta on veel praktiliselt ainult rinnapiimal, siis ilma vajaduseta ma temast eriti kaua eemal olla ei taha. Õnneks võtab ta ka pudelit ja oleme paar korda ka piimasegu andnud, kuid kahjuks pole siiani leidnud sellist segu, mis talle hullult gaasivalusid ei tekitaks, nii et varun peaaegu igapäevaselt natuke piima sügavkülma.

Vaba aja alla liigitub nüüd pigem see aeg, kui peab korraga vaid ühe lapsega tegelema. Varem sain Robini päevaste unede ajal natuke tööasjadega tegeleda, kuid kuna seni on pigem harv juhus see, kui Naomi ka Robini lõunaune ajal tudub, siis algab see “oma” aeg alles siis kui lapsed on ööunne pandud. Õnneks algab meil ööuni enamasti 20-21 vahel nii et peale seda saab siis korra hinge tõmmata…. Ja siis kella 01’ni telefonis scrollida ja hommikul vanduda, et “täna lähen küll varem magama” (Seni pole seda veel juhtunud :D)

Kas üks äratab teist? Vastus on jaa & ei:D  Tegelikult arvasin, et kindlasti teine laps õpibki kisa ja kära sees magama, kuid päris nii see meil ikka ei läinud. Naomi on helidele oluliselt tundlikum kui Robin ja on suhteliselt iga plõksu peale üleval. Päevased uned toas ongi tihti nii, et kui Naomi on just unne jäänud, siis Robin otsustab kõrval toas elevandi häält tegema hakata ja see uni siis jääbki meil ~10minuti pikkuseks ja “päevakava” (mis on meil niiiiigi kaootiline) on jälle sassis. Öösiti magame vähemalt esimese poole ööst eraldi tubades (Naomi meiega ja Robin oma toas) ning siis see eriti ei häiri, küll aga võib Robini ööunne panek olla tihti keskmisest lärmakam 😀 ja nendel puhkudel olen küll pigem arvestanud sellega, et võib-olla tuleb kogu showd otsast alustada. Mis seal ikka:P
Üks asi mida ma täiega kartsin, oli see, kuidas ma 2 last üksi korraga magama peaks saama. Selle vastus on väga lihtne – korraga polegi vaja :D. Kui uneaeg kätte jõuab, siis hakkan vaikselt nuputama, kui suure tõenäosusega üks või teine neist enne magama võiks jääda. Enamasti teen nii, et panen Robini vanni ja samal ajal teen vannitoas Naomiga tema õhtuprotseduurid ja imetamise samuti. Siis viin Naomi voodisse või panen pesaga Robini tuppa seniks kuni siis Robini vannist välja meelitan ja unevalmis sean. Kui ma näen (või õigemini pigem kuulen), et Naomi ei plaani veel unne jääda, siis võtan ta opale ja loen Robinile õhtujuttu lihtsalt koos õega ning kui see ka tehtud, siis jätan Robini tema voodisse pusserdama kuni ise jälle Naomiga teises toas tegelen.
Seni oli tegelt see veits lihtsam, sest Robin oli oma võrekas ja isegi kui tuli nutt peale (või no õhtuti enamasti ikka jonn:P), siis võis ta paar minutit seal ikka oodata kuni uuesti tema juurde jõudsin… kuid nüüd, mil ta ise üle võreka hakkas ronima ja kolisime “suure poisi voodisse”, läheb Naomi toa uks tihti suure pauguga lahti just sel hetkel, kui ta uinuma hakkab ja ukselävel seisab väike “ma-ei-kavatsegi-veel-magada-Robin”. Siis alustame uuesti Robini toast 😀
Viimasel ajal on meil ööuned ka veits hullemaks läinud, sest Robin ärkab suht tihti või siis väga vara ja tahab ka meie juurde kaissu tulla. Ma tegelt heameelega võtaks ta ka, aga kuna mul selleks ajaks enamasti Naomi ka juba kaisus/sööb, siis meil lihtsalt on ohtlik seal koos magada. Robinile meeldib suures voodis väga hüpates oma asendeid muuta ja iial ei tea, mis suunast jalalöök tuleb, nii et tegelen siis kogu selle aja löökide blokeerimisega.  Niisiis oleme suht tihti nüüd nii teinud, et kui Robin ärkab väga vara, kolib enamasti Krisjan temaga tema tuppa edasi magama. 

Kodust välja saamine on küll iga päev üks paras ettevõtmine. Isegi parima tahtmise juures lihtsalt ei õnnestu see peaaegu kunagi kiiremini kui tunniga:D Kui ma üksi olen siis pmst hakkan hommikust peale juba peas logistikat paika panema, kuidas kõige kiiremini õigeaegselt valmis saaksime – siis isegi õnnestub teinekord suht kiirelt, aga kui me eksprompt mingi plaani mõtleme, siis ikka kipub see värk venima. Eriti kui on vaja minna kuskile ööseks… no siis on täitsa kreisi see, kui palju neid asju kaasa on vaja võtta:D Robiniga sai juba viimased käigud enne Naomi sündi suht light-travellingu tehtud, aga nüüd mahun ise vaevu autosse. Esimene kord kui läksime pikemaks ajaks kogu perega kodust eemale, siis tõesti istusin ise ühe koti otsas, sest seda polnud enam kuskile mahutada ja kohale jõudes selgus, et endale olin ma kogu tripiks kaasa võtnud ainult 2 väikest suvekleiti, kõik ülejäänud oli lastestaff (alustades kärust, beebipesast, reisivoodist, tekkidest lõpetades rinnapumba, monitoride, mähkude, snäkkide ja kõige muuga:D) Varem ikka mõtlesin enne reisi mitu päeva enda outfitte läbi ja sobitasin igaks ilmaks miskit, nüüd siis on WINWIN tunne juba siis kui pesu kaasa saab. Arvasin, et nüüd ma ilmselt küll mõtlesin üle ja võtsin liiga palju asju kaasa, aga no ausalt – kõikkkke oli vaja :D! Jah muidugi oleks hakkama saanud ka siis, kui asju oleks poole vähem olnud, kuid kas ka mugavalt hakkama? Ei usu.
Kõige suuremat ahastust tekitab ilmselt see, et meist jääb alati koju järele selline seapesa. Nagu ausalt, isegi kui ma proovin enne minekut kõik asjad ilusti ära panna, siis selle aja jooksul, kui ma Naomit riietan, jõuab Robin juba kõik uuesti pahupidi pöörata. Asjade laiali tassimine ja mänguasja korvide kummutamine on tal praegu vist lemmiktegevus üldse. Peale küpsiste söömise… ja snäkkide maha kukutamise:D.
Üks suur erinevus, mida ma nüüd täheldan on ka see, et ei rehkenda enam nii hullult kõiki söömis- ja magamis kellaaegu enne kuskile minekut, vaid pigem vaatan jooksvalt kus ja kuidas Naomi toidetud ja unne saan. Muidu me ilmselt ei saakski kodust väljas käidud:D. Robiniga oli mul alati kõik täpselt planeeritud, et ikka söögiajaks koju jõuaks ja ma kuskil avalikult imetama ei peaks. Nüüd on mul täiesti suva kus seda tegema pean, küll ma ikka leian mingi koha:D

Päris mitu küsimust tuli selle kohta, kuidas see kõik meie paarisuhtele on mõjunud. Ütlen ausalt, et naisena olen ma küll praegu vist max. 2/10st 😀 …ja need 2 punni tulevad selle arvelt, et lapsed on toidetud ja hoitud, aga muud asjad on nüüd küll nats unarusse jäänud. Kodu on suhhht kogu aeg sassis, süüa teen ka oluliselt vähem kui varem ja pakun tihti Wolt’i plaani välja.. õhtuti olen megaväss ja tihti ei jõua isegi väga rääkida… ennast igapäevaselt enam ammugi sättida ei jõua ja käin suvaliste riietega ringi hahaha:D Hea on, et mul on mõned Instagrami-koostööd, mille piltide jaoks siis aegajalt ikka viisakamaks end teen:D Aga ma kuidagi tunnen, et me mõlemad saame ilma seda välja ütlemata aru, et see kõik on praegu täiesti okei. Vähem kui 2 aastat tagasi oli meil mureks see, kui kinos olid kõik filmid vaadatud ja miskit enam vaatama minna ei olnud…üritustele jäime tihti hiljaks, kuna ma ei suutnud 3 tunniga ennast valmis sättida. Me teadsime, et lapse/laste sünniga muutub meie elu, kuid ma arvan, et me poleks eales osanud arvata, et niiii palju. Meie eesmärgid, soovid, unistused tunduvad nüüd täiesti teistsugused.. palju paremad, sest need kõik mingil määral siiski on seotud lastega ja tunnen, et see teeb meid paarina palju tugevamaks ja ühtsemaks. Eks tülisid ja lahkhelisid tuleb rohkem ette, kui varem, kuid samas on ka siirast rõõmu, naeru ja ühist õnnetunnet nii palju rohkem, sest nad on ju meie beebid :))