Kuigi mul on ülikooliajast meeles kui palju muresid võib ühel beebiootel naisel olla, ei kujutanud ma eaaaaales ettegi, kui palju erinevaid emotsioone ja etappe rase naine tegelikult läbib. Instagrami panevad enamus rasedaid oma mega ilusaid-õnnelikke- kadestusväärseid pilte ja see tekitab isegi sellise sõbraliku kadeduse, et oeh tahaks ise ka niiiiii häppi olla. Tunnistan, et ega minagi neid murehetki ei jaganud, aga tegelikult oli neid rohkem kui küllalt.
Siinkohal muidugi on tegemist ainult minu enda kogemusega ja kindlasti ei saa, ega taha ma seda juttu omistada kõigile rasedatele, aga ma usun et nii mõnigi tulevane või praegune emme on samu tundeid kogenud.

26.nädal

Hüppan korraks nädalasse #26, sest kui seni tegin märkmeid pigem endale, siis 26.nädal tegin esimese üleskirjutuse, mõeldes, et äkki võikse need kunagi avaldada. Siin see nüüd on:
“Uuhhhhh!!! Praegu ma olen ma 26nädalat ja 2 päeva olnud preggo ja vist alles viimased paar nädalat usun seda ka ise! Vähemalt üks asi sai lõpuks kinnitust – see tõepoolest, see on MAAAILMA KÕIGE IMELISEM, ÄGEDAM aga samas ka kõige hirmutavam tunne, mida olen kogenud, AGA kuidas ja mis tunnetega ma selle lauseni jõudsin – see on ikka omaette journey.

Kõige “pingelisem” aeg on ilmselt möödas, ma arvan. Need olid nädalad, alates päevast, mis ma “need kaks triipu” sain kuni umbes 20nädalani – kui ma n.ö “big reveal’i” tegin (ehk panin Bumbuga aka minu kõhubeebiga pildi instagrami).
Ma ei tea mis minuga juhtus, kui ma rasedaks jäin. Kui seni olen ma alati olnud supermega chill, siis nüüd äkki olin ma maailma suurim pabistaja. Kui varasemalt pidin muretsema ainult enda pärast, siis nüüd äkki oli mingi väike mini-inimene mu kõhus, kelle nimel ma elama hakkasin. Ilmselt olin seda lihtsalt niinii väga oodanud, et kartsin sellest nii väga nüüd ilma jääda. Ma olin kindlalt liiiiga paranoiline, aga ütlen ausalt sel perioodil ei möödunud vist päevagi, kui ma ei mõelnud, et ma jään sellest beebist ilma – “rasedus tundub liiga lahe asi, vaevalt, et see minuga juhtub”… “midagi kindlasti läheb valesti” “miks ma liigutusi veel ei tunne” “miks mul nii paha on” …kui järsku enam paha ei olnud, siis “miks mul enam halb olla pole? kindlasti midagi on valesti”. Eks mul natuke oli ka põhjust. Kuid tagantjärele mõeldes oleks kõvasti kasuks tulnud, kui poleks pidevalt nii palju pabistanud. Püüdsin endale kogu aeg sisestada, et kõik läheb nii nagu peab – hästi. Tegelikult ei olnud ju miski muu minu võimuses, peale selle, et elada tervislikku elu. Siit ka minupoolne soovitus – ma tean, et see on keeruline, kuid tuleb püüda nautida neid hetki, mis on Sinust sõltumatud.

Nii oodatud, aga samas ikkagi ootamatu

Sain teada ja ka kohe kinnitust, et olen rase 5ndal nädalal (5+0), sest juhtumisi oli mul täpselt 2 päeva pärast testi tegemist günekoloogi aeg pandud. Paljud räägivad, et nad “said kohe aru, et midagi on teisiti”, aga mul ei olnud mingit kummalist tunnet. Ainuke märk, oli ilmselt see, et trennis olles hakkasid tissid kuidagi ette jääma ja kõhuli olles tegid järsku haiget. Testi tegin vaid see tõttu, et päevad kestsid tavapärasest lühemalt ja mul oli plaanis nädalavahetusel suuremat sorti pidu pidada… see pidu jäi nüüd siis ära😆.
Olin tegelt juba ca. aasta beebist unistanud. Kuigi ma tean, et see aastane “ooteaeg” on täiesti okei, oli ikkagi viimastel kuudel pettumus päris suur, kui jälle uus tsükkel algas. Niisiis hoolimata positiivsest testist, ei julgenud ma kohe uskudagi, et see päriselt nii on. Ma ei teinud Kristjanile mingit suurt üllatust/kingitust ega midagi sellist, teades, et esimesed 6 nädalat on kõige kriitilisemad, tundus kuidagi vara rõõmustada. Praegu mõtlen ma pigem nii, et hoolitama sellest, mis saab järgnevatel nädalatel, on positiivne rasedustest juba iseenesest väärt rõõmustamist. Paljud paarid ootavad aastaid just neid 2 triipu – see ongi nn. esimene “milestone” uue elu kasvatamisel.

6.näd – enne magamaminekut tekkis korralik veritsus, mis kestis järgmise päeva õhtuni – nüüd olin kindel, et kui isegi olin rase, siis nüüd see küll katkes. Järgmine päev läksin check-up’i – ultrahelis (UH) tundus arstile kõik okidoki, veritsuse põhjus jäi ebaselgeks. Mõnedel naistel pidavat kogu raseduse vältel ka mingid veritsused kestma – Oh Lord, milline pinge see veel oleks😭
Arsti juurest koju sõites olin salamisi õnnelik, samas liiga õnnelik ei julgenud veel olla. Järgmine nädal ootas uus UH – kus pidi kuulma südamelööke. Eelneval õhtul käisin ühe väga hea kursaõe juures ja rääkisin talle, mis seis on. Teadsin, et tema teab kui ebakindel nii varajane rasedus on ning ta ei hakka mind enne 12 nädalat confettidega üle puistama vaid lihtsalt on toeks ja hoiab pöialt, et kõik hästi läheks. Olin suht rahulik, sest enesetunne oli hea, mingist iiveldusest ei olnud märkigi.

Ps! Praegu tagantjärele mõtlen, et oleksin võinud kohe alguses ka teiste lähedaste sõbrantsidega seda tegelikult jagada, sest jagatud mure ja jagatud rõõm on ikka something else, kui üksi sellega tegeleda. Ja võin Teile kinnitada, et minul vähemalt oli algul seda muret oluliselt rohkem kui rõõmu 😀
Terve nädal ei suutnud ma muule keskenduda kui vaid palusin, et ma neid südamelööke kuuleks.

Pregnancy-“glow’st” ei ole haisugi

6+0 — just eile hõiskasin, et mul küll mingit iiveldust pole, aga no appi, kuiiiiii halb on täna olla. Hommikust saati. Hulll iiveldus, jõhker väsimus. Iga kord kui kuskile istun, tahaks kohe silma kinni panna ja sliipsu lasta. Mitte millegi isu ei ole, aga kõht on tühi. Külmkappi vaatamine ja toidule (eriti tuunikalale!!) mõtlemine ajab südame nii pahaks, et omg. Jah, see ongi see rasedustoksikoos, mida ma kunagi õppisin ja olin veendunud, et minul seda kindlasti ei tule:D kuskil kella 14-15 vahel päeval iiveldus kaob ja kõht on nii tühi, et tahaks terve poe nahka pista. Aga alla lähevad ainult ekstra rasvased ja mitte kõige tervislikumad valikud (burks, pasta, pitsa). Salatile mõtlemine ajab täiega iiveldama. Nüüd ei möödu küll enam tundigi, kui mul poleks meeles, et ma olen rase. Ikka konstantselt väga halb on olla (ja seda kõike jätkus täies hiilguses kuni 11nädalani).

6+2 — juba korra suutsin rõõmu tunda, aga nüüd jälle veritsus… õhhh. Enam ei tea, mida mõelda, mida teha. 3 päeva jooksul nii palju erinevaid emotsioone/tundeid/mõtteid. Kuna vähem kui nädala pärast on UH, siis ma ei teegi midagi. Jään närviliselt seda ootama. Hellan arstile, kes tahab mind haiguslehele panna, et püsiksin kodus voodirežiimil. Mulle see mõte eriti ei meeldi ja kuna ta ütleb, et see ei ole absoluutselt vajalik, okei on ka lihtsalt rahulikult võtta, siis saan ikka tööl edasi käia – see vähene liigutamine teeb enesetunnet pigem paremaks. Lootsin täiega, et minust saab see fit-preggo, kes viimse päevani trenni vuhib, aga saan kiirelt aru, nii see ei lähe. Üleüldse olid mul selleks aastaks mega trenniplaanid, nagu juuresolevalt pildilt näha, aga rasedus oli küll maailma parim – väga oodatud, kuid samas ikkagi nii ootamatu game-changer. Töölt muidugi tuli võtta tavapärasest oluliselt rohkem haiguspäevi – mitu korda sõitsin hommikul haigla ette, aga lihtsalt nii paha on olla, et ei suuda autost välja astuda, niiet keeran otsa ringi.

7+1 = kuulen & näen UH’s südamelööke💕 Vot see on küll imearmas tunne ja teadmine, et minu kõhus päriselt tuksubki mini-süda. Samas kujutasin ette, et tuleb pisar ja särkivärki, aga no ei tulnud midagi, tundus pigem nagu kellegi teise UH’d vaataks õppe eesmärgil:D Tuju oli nii hea, et isegi isu tuli tagasi. Korraks. Sõitsin Muhu pagarist läbi ja tegin kodus endale mingi 6 röstitud võileiba…. (sellest saati ajas röstleiva lõhn mul täiega iiveldama. No super, see oli seni üks mu lemmikasju)

7-10.nädal. Nüüd paar nädalat on üsna rahulik. Rahulikult halb olla, iiveldab ikka iga päev kuni kuskil kella 14-15ni. Need mõned nädalad max-iiveldusega on tegelikult üsna hägused. Hommikul väike küpsiseamps aitas ennast voodist enamasti ikka püsti ajada, aga no see väsimus on ikka täiesti enneolematu.. ainult magaks ja magaks. Kõige tüütum on ilmselt see, et raseduse kuulutamiseks on veel liiga vara – aga olen ise üks paras möku ja millegi muuga ma seda mökudust ka sõpradele ja töökaaslastele põhjendada ei oska:D Olen veel selle hooaja Nike’i Challenge’i üks “nägu” ..kui viimased nädalad enne rasedust tegin veel isegi vahel 2xpäevas trenni siis nüüd äkki olen täiesti kadunud. Trennist rääkimata, midagi muud ka eriti teha ei jaksa, üritustele minna ei jõua, mingist beebipunust veel rääkida ei saa, aga juurde olen ikka juba korralikult võtnud. Maru hädine värk.

10+0 – Kristjaniga koos esimene UH. Koos on kogu see värk ikka palju toredam ja reaalsem. Beebs näeb UH’s välja pigem nagu krevetike kui inimene, niiet sellest saab ta uus hüüdnimi. Lisaks teeme Vistara+ Panorama testid, mille tulemusi jääme ootama. (Nende testide kohta saab infot Elite kliiniku kodulehelt)
Endiselt on kogu aeg ikka õudne olla😀. Mitte enam hirmust, vaid ikka sellest iiveldusest, oksendan vaid paar korda, aga see iiveldus iseeenesest on juba nii vastik, et kogu aeg on nutt kurgus.

al.11+0 lähen Soome praktikale. Hullllll iiveldus hakkab vaikselt ära minema. Isegi nii hea hakkab, et katsun paaril esimesel hommikul viisakusest seda hirmsat Mokkamasteri kohvi juua… see oli muidugi viga.
Seal toitun põhiliselt kummikommidest. Salati ja muu värske kraamiga ma endiselt sõber pole.
Kõhtu tegelikult veel muidugi ei paista, aga endale tundub, et olen jube paks (tegelikult oli see ilmselge liialdus – lihtsalt seedimine on järsku maru aeglaseks jäänud ja üleüldse on kogu aeg selline “bloating” tunne. Ju siis käib asja juurde)

Hakkab vaikselt kohale jõudma

11+3 = saan Soomes tööl olles 2 opi vahel kõne arstilt. Täiesti lõpp kuiiiii hullult ma kartsin seda kõne vastu võtta. Vaatasin pikalt ekraani, mõtlesin, et ok vastan enne kui ta nüüd ise ära paneb…“Tere Isabella, on sul hetk aega rääkida (suhhhht-liiga tõsise häälega…help! Kõik mõtted jõudsid juba peast läbi joosta) Nii, et need testi tulemused on nüüd käes, kõik on korras ja sa saad POJAAAA💙” (Panorama testi vastus)
Dsiissassss ma polnud isegi jõudnud mõelda või arvata kumb võiks olla ja juba tean, et poisiklutt tulekul🙈 nüüd tundub asi kuidagi reaalsem. Nii lahe, ma ei jõua ära oodata, et Kristjanile öelda!!
Kui Soomest tagasi jõudsin, kinkisin Kristjanile Batmani beebibody – vihjega, et Batmanid on nüüd veeeeeeel rohkem teemas kui varem.

12+4 = 1.trimestri UH – kõik on okidoki ja nüüd on beebs juba oluliselt rohkem beebi moodi. Minul hemoglobiin liiga madal, niiet pean hakkama rauatablakaid võtma. Kõht sellest päevast saati kinni, väga ebamugav, aga mis seal ikka. Vähemalt ei iivelda enam nii hullult.
Nüüd otsustasin, et mina ei viitsi enam põdeda, hakkame vaikselt lähedastele uudiseid jagama. Uskumatu kui õnnelikud kõik meie üle on ♥.

14+4 toooo long no problems. Hakkab pihta jälle mingi kummaline veritsus… mitte nii hull kui viimati, kuid siiski märkimisväärne (kestab kuskil 10 päeva). Lähen Tartusse UH’sse kohe esimesel päeval. Kõik on okei, jälle, aga põhjust ei tea, jälle. Arsti ütleb, et see peaks ikka mõne päevaga järele jääma, kuid see värk kestab üle nädalaaa… Ühtpidi on see tüütu, kuid eelkõige hirmutav. Kõhus on ka kogu aeg imelik tunne, selline õrn tuikav valu. Kardan nii hullult, sest enam ma meie bumbsikust ilma jääda ei taha.
Juurde olen juba võtnud +6,5kg, kuid konkreetset beebipunu ikka ei paista.

15+3 Kuna see veritsus on nüüd kestnud üle nädala, siis lähen ITK gün-emosse. Seal kõik jälle okei. Mul soovitatakse nautida rasedust mitte põdeda. No ausalt ma proooooviiiin, aga it’s not that easy kui kogu aeg miskit paneb mind kahtlema, kas kõik ikka hästi. Pluss mingit kõhtu veel otseselt pole aga üle keha on paistes ja paks tunne, trenni teha ei või ja selline tunne, et iga amps, mis söön läheb kohe igalepoole mujale, aga mitte kõhtu:D

17+2 lähen õele Londonisse külla ja teen talle üllatuse. Jõudsin Londonisse ja tema korterisse päeval, kui Bianx(mu vanem õde) veel tööl oli, panin ta voodi peale kruusi, kuhu oli peale kirjutatud “Promoted to Aunt– 2019”. Läksin talle tööle vastu ja õhtul kui koju jõudsime, läks ta esimese asjana oma magamistuppa ja kiljatas. Ta oli vist šhokis.. ma ju ikkagi tema väike õde 😆. Ilmselgelt oli ta megaõnnelik.
Reis muidugi ei möödu põdemiseta – no kui enne mingi punu oli, siis nüüd on see küll kadunud, midagi ei tunne ka. Imelik. Kui kõik hästi siis jälle häda. Miks keegi mind ei hoiatanud😂?
Tegelikult vist hoopis see alguse paistetus hakkas vaikselt tagasi tõmbama ja “bloating” kadus, mis tõttu ka tundus, et kõht kaob. Nüüd tegin jälle endale karuteene – sattusin instagramis hashtagile #17weekspregnant – no tore küll, pmst kõikidel on sel ajal juba nii korralik punu ees… ja muidugi paneb see mõtlema “ei tea kas mul beebi liiga väike? Ei kasva normaalselt?” jnejnejne …täitsa uskumatu kui palju ma ülemõtlesin (praegu ajab see mind naerma, aga sel hetkel olin korraks päriselt mures).

18+0 Kui reisilt tagasi jõudsin, märkasin ma ühel hommikul, täiesti “out of the blue“, et mul tõesti on väike kõhuke ees, mida naljalt sisse ei tõmba. Ma ei tea kust ja kuidas see niimoodi üleöö tekkis, aga siin ta nüüd oli. Ümber riietega saaks iga lähedasem sõber küll sekundiga aru, et see pole minu tavaline “vorm”.

18+2 tundsin esimest lööki. Tegelikult ei saanud päris hästi aru, mis see oli. Olin parasjagu Tamperes ühel koolitusel, istusin ja kuulasin seminari, kui järsku oli selline tunne, nagu keegi teeks mulle kõhu seest pai – kogu kehale tuli kananahk🙈 …peale seda ca. 2 nädalat oli täielik vaikus. Tahtsin nüüd juba kõigile kuulutada, et olen preggo, mitte lihtsalt laisk ja chubby, aga otsustasin, et ei tee seda enne, kui korra veel mingit müksu tunnen. Ootasin ja ootasin. Kuna mu beebil oli platsenta eesseinas, siis teadsin, et liigutuste tundmine võib veidi viibida, aga hakkasin vaikselt kärsituks muutuma😝.

19+6 oleme Usas, istume rongis sõidame Veronast NYC’i. Järsku tunnen, et kõhus käib mingi toksimine. Appii kui lahe tunne see on!! Alles nüüd sain aru, et see mis 18+2 tundsin oligi löök. Õhtul heidame hotellis pikali ja tunnen jälle nagu mingi toksimine käiks. Lasen Kristjanile kõhtu katsuda, veendumaks, kas tegemist on vaid minu hallutsinatsiooniga või need päriselt on löögid. Kohe kui Kristjan käe mu kõhule pani käis “põmaki” — korrrrralik löök! This is reaaaaaal!❤️

20+0 suur kergendus – panin Instagrami pildi “kõhuga”, niiet enam ei pea oma punu varjama😆
alates 20+0 suhteliselt igapäevane toksimine. Algul väga harva ~1x päevas. Mõni päev pole üldse, siis on jälle pabistan obviously, aga kui järgmisel päeval väike toks jälle ära käib, siis on see jälle elu-parim-päev🙈.

21+5 lekib esimesed tilgad piima🍼. Wow. Didn’t see that coming. Veits ikka aega ju, aga mis seal ikka – guess it’s my life from now on 😀.

24+0 vot nüüd on juba päris mõnus rase olla, kõht juba parajalt suur. Enam keegi väga ei arva, et niisama paksuks läind😂 Raskeks veel läinud ei ole, iiveldust null. Liigutusi tunnen piisavalt, et terve mõistuse juures püsida. Tööl kõik teavad, niiet seal on ka õhkkond eriti mõnus ja saan täiega nautida.

27+0 löögid on nüüd juba üsna tugevaks muutunud. Pluss ma tunnen, kui bumbu ennast peaaegu iga päev pea alaspidi ja siis jälle vastupidi keerab, see on küll veits freaky. Väga loodan, et 36.nädalaks otsustab ta ikka pea nn. sõidusuunas keerata. Uus asi on nüüd beebi luksumine – selline monotoonne plõksimine kõhus. Seda tuleb ka suhteliselt igapäevaselt ette. See pole valus, ega midagi sellist, aga selline tunne, et beebsul endal on ebamugav. Kestab sageli isegi kuni pool tundi. Alguses pani ikka muretsema, kuid hiljem sai sellest normaalsus.

27+2 = 4D uh’s saame väga vahva video kus bumbsik naeratab (tegelikult oleks võinud 4D-ultraheli varem tegema minna– parim aeg selleks on kuskil 23-27nädal, kui junsul veel liiga kitsas pole). Kõik on hästi, beebs kosub ilusti, vist isegi liiga hoogsalt, sest alates sellest korrast hakkab pihta jutt potentsiaalselt liiiiga suurest beebist. Arst ütles mulle, et pean vähem mureleid sööma🙅🏼‍♀️🍒, muidu näen peale sünnitust murelitest õudusunenägusid🙄. Okei, võib-olla pingutasin ma murelitega tõesti natuke üle, sõin neid umbes kilo päevas. Siiski otsustasin, et rasedus on see aeg kui ma endale mingeid konkreetseid söömispiiranguid küll seadma ei hakka. Loomulikult, ei tohi süüa päris “kahe eest”, kuid range dieedipidamiseks see aeg ka kindlasti pole. Sõin ikka suht kõike mida hing ihaldas, ilma süümekateta. Küll aga püüdsin enamvähem jälgida, et menüü oleks võimalikult mitmekesine. Rasedusvitamiinidest tarvitasin kogu raseduse vältel Pregnacare’i ja esimesel trimestril ka foolhapet.
Kaalu juures +13,2kg
27+4 viimane tööpäev enne pikemat puhkust!

27+5 sõidame Hispaaniasse puhkama. Hoiatan, et alates 28ndast nädalast peab lennureisidel kaasas olema arstitõend. Enesetunne on tegelikult väga mõnus. Käime seal isegi mägedes väiksel “matkal”. Ujumine on mul rasedana üheks lemmiktegevuseks saanud. Kõht endiselt veel okei, ei ole raske. Ainult pikkadel autosõitudel on vahel veidi ebamugav. Uni on lihtsalt mega – magan eriti sügavalt, isegi selili on täiesti okei.
28+5 Metallica kontsert. Pikalt seismine ei ole probleem, kuid sealt tagasi koju jalutamine ~4km on juba parajalt väsitav, hakkavad vaikselt toonused tekkima. Ilmselt oli see pigem pikast seismisest, sest päevasel ajal jõuan veel rahulikus tempos ~7km ilusti ära kõndida. Viimase kilomeetri pealt tellime takso 😀

30+0 kukun trepist üles minnes otse ette, õnneks maandun kätel, aga no ehmatus on mega suur. Õnneks on kõik okei. Edaspidi lihtsalt liigun treppidest nagu tigu, hoides tugevalt käsipuust kinni.

30+1 ….ja olengi 80kilone🤩 (alustasin 65kg’lt). Huvitav on see, et tegelikult ma ise ei tunne, et oleks väga suur paksuke (peale selle, et kõht on juba tõesti paras pirakas), aga mitte üksi suveseelik ega püksid, mida plaanisin n.ö lahtise lukuga pikema särgi all kanda, ei lähe isegi põlvedest ülespoole. Oops😀.

33+0 vot nüüd alles on tugevad löögid. Vahel siputab bumbu nii hullult, et selline tunne et tuleb naba kaudu välja. Natuke isegi hirmus, aga see kui tihti ja kui tugevalt liigutusi tunned ongi vist väga individuaalne. Mul ema rääkis, et mina olevat kõhus olles ainult korra päevas sirutanud…
Sel nädalal käime ka Sandra Palmiga beebiootuse pilte tegemas. Isegi, kui te pole kaaslasega suuremat sorti poseerijad, siis selle fotoshuudi soovitan igal juhul ette võtta. Sellest jääb Teile piltide näol imeline mälestus. Beebikõhuga pildistamist ei soovita ma liiga raseduse lõppu jätta – esiteks võib siis juba endal raske olla ja teiseks, läheb ka kõht tihti liiga suureks ja “vajub ära”. 30-36.nädal on selleks minu arust ideaalne aeg.

35+0 Braxton Hicks kokkutõmbed esinevad nüüd igapäevaselt ja on muutunud võrdlemisi valusaks. Jalutan maru aeglaselt – ka eakamad daamid mööduvad minust lendleva kergusega😀. Uni on endiselt hea, aga ühtegi ööd ei möödu ilma WC-pausita.

36+0 no ma ei tea, pean ennast kordama – vahel on need emaka kokkutõmbed ikka megaaaa tugevad ja päris valusad, ikka kohe võtavad hingeldama. Kõht läheb nii kõvaks ja on vahel täiesti nurkliku kujuga, natuke naljakas ka. Samas need kokkutõmbed mööduvad üsna kiirest kui rahulikult hingata ja mingit regulaarsust ei esine. Ilmselt on need midagi tuhude alguse sarnast?? (nüüd tean, et EI OLE isegi mitte võrreldavad😀😀😀!!!!)

37+0 juhuuu beebi on nüüd valmis! See tähendab seda, et meditsiiniliselt oleks nüüd tegemist ajalise lapsega, kui ta kas või täna sünniks. See omakorda tähendab seda, et alles nüüd hakkab see tõeline “ootamine” pihta. Kuigi olen suht kindel, et mul läheb ikka üle tähtaja (24.09), lähen nüüd igal õhtul magama mõttega, et täna öösel võib “action’iks” minna. Panin igaks juhuks haigakoti kokku. Hull mõelda, et selle sama ootusärevusega elasin ma 4 nädalat. Prrrrr. Tegin kodus suurpuhastust, küpsetasin pea iga päev kooki ja hängisin sõpradega, aga lõpus läks see ootamine ikka päris pingeliseks.

38+0 vot nüüd on küll raske selili olla. Ripsmetehniku juures oli korralik piin – pea hakkab ringi käima ja silme eest virvendab veits. Püüan leida mugavat asendit, aga ei – selge on see, et enne beebi sündi ma enam sinna minna ei saa.

40+0 ei ole mingit märki, et beebs veel tulla tahaks. 30minutilise KTG all registreeritav üksikud tugevad kontraktsioonid, kuid need on need samad, mida seni igapäevaselt tundnud olen. Beebi pikutab mõnusalt, lootevett on piisavalt, ennustatav kaal on 4010g.
Ise olen mõnusalt kosunud +18kg. Turseid ei ole seni tekkinud. Ämmakas ja arst juba vaikselt valmistavad mind ette selleks, et kui junsu nädala jooksul ise tulekust märke ei näita, tuleb ilmselt sünnitust indutseerida. Vastasel juhul on oht, et ta kasvatab ennast seal liiga pontsikuks.
Proovin suht palju jalutada, lootusega beebsut välja meelitada, aga nädala jooksul pole endiselt mingit märki. Pikematel jalutuskäikudel tunnen nüüd üsna teravaid “torkeid”– iga kord loodan, et äkki nüüd! Aga ei. Üsna kiiresti saan aru, et see pole “see õige” valu.

40+3 kuna tundub, et beebs ei kavatse ennast veel ise välismaailmale näidata, siis lepitakse 41+0 nädalaks kokku sünnituse induktsioon. Hakkasin nutma, mitu korda, mitu päeva järjest. Nii väga tahtsin, et see kõik hakkaks “loomulikult”, aga mis seal ikka. Kui on vaja sellele kerge “stardimüks” anda, siis tuleb seda teha. Tegelikult ju tean, et otseselt pole põhjust induktsiooni karta, aga ikkagi ei läinud päris nii, nagu ma seda ise ette olin kujutanud, hormoonide möllu keskel oli seda algul lihtsalt raske aktsepteerida. Kõige olulisem on ju beebi tervelt ja ohutult siia maailma toimetada – sellest mõttest sain palju jõudu ja induktsioonipäeva hommikuks olin juba väga heas tujus ning ootamisest oligi juba villand. Nii väga tahtsin juba oma beebiga kohtuda🙈.

41+2, 2.oktoober 2019 kell 01:45 sündis siia maailma päris minu oma beebi. Ebareaalne, aga lõpuks ometi nii reaalne kui üldse olla saab. Elu. Parim. Päev.❤️

..ja Robini sünnilugu on juba omaette vinge seiklus, mille peaks vist täitsa eraldi kirja panema.

♥

Bella

50 raseduse varjundit

26.nädal

Nii oodatud, aga samas ikkagi ootamatu

Pregnancy-“glow’st” ei ole haisugi

Hakkab vaikselt kohale jõudma

Kontakt