Endalegi tundub ebareaalne, et ma üldse saan sellist postitust praegu teha, aga ma olen niiiiii õnnelik, et see nii on.
Teine beebiootus oli väga oodatud. Teadsime, et sooviksime väga 2 last väikse vahega. Kuna aga Robiniga läks meil aega veidi üle aasta, siis ei julgenud ma eriti lootust hellitada, et see kord see kiiremini õnnestuks, kui üldse. Küll aga ei tahtnud ma otseselt stressama ja kiirustama hakata – võtsin kohe sellise hoiaku, et kui õnnestub, siis oleme topelt-õnnega koos, kuid kui mitte, siis oleme ikka kõige õnnelikumad inimesed, sest meil on juba maailma armsam ja naljakam, terve pojake Robin.
Igal juhul ma ei tahtnud kuskile kiirustada, aga samas lootsin, et kuiii see juhtub, siis peagi – sest päris 3 aastat järjest ma 1 lapsega kodus olla ei plaaninud – mõtlesin, et kui see juhtub lähima 2 aasta jooksul peale Robini sündi, siis oleks ideaalne, kuid kui mitte, siis lähen tööle tagasi ja paneme selle plaani mõneks aastaks pausile.
Kuna olen saanud päriiiis palju küsimusi selle kohta, mida see “planeerimine” tähendas, kui kaua aega võttis, kaua imetasin, kas jälgisin kalendrit jnejnejne siis räägin sellest natuke pikemalt, sest meie pole olnud see paar, kellel “kohe esimese korraga” õnnestus – enne esimest rasedust jõudsin ikka mitmel kuul pisaraid valada ja arvata, et ma ei saagi lapsi jnejne. Ehk on see pikk jutujoru kellelegi veel abiks.
Kuna ma tahtsin kindlasti võimalusel Robinit rinnaga toita kuni 6 kuuni ja tean, et esimese 6 kuu jooksul peale sünnitamist (eriti imetades) on uuesti rasestumise tõenäoses suhteliselt väike, aga siiski võimalik (NB!!! Kindlasti mitte sellele loota jääda, kui pole plaani uuesti beebiootele jääda!), siis enne me eriti palju sellele ei mõelnud, kuid kui 6. kuu tiksuma hakkas mõtlesin endamisi, et tegelikult võiks juba hea meelega uuesti rase olla 😀 Küll aga polnud mul seni veel tsükkel alanud, nii et see tõenäosus tundus eriti väike. Tean, et paljud naised on nii õnnelikud, et neil imetades päevi pole, aga ma olin pigem kurb, sest tahtsin juba mingit lootuskiirt, et varsti saaks uut beebit kandma hakata :P. Tegin igaks juhuks ka vahepeal rasedusteste, kuid ei tulnud sealt neid 2 kriipsu.
Kui Robin sai 8kuuseks, otsustasin, et proovin vaikselt imetamiselt üle minna piimasegule. See läks meil kuidagi ülisujuvalt ja kiiresti (asendasime iga päev 1 toidukorra piimaseguga, järgmisel päeval juba 2 x jnejne) ja kuna Robini ööuni paranes ka kohe, siis tundus see õige otsus, nii et umbes 2 nädala jooksul saime rinnaga toitmisest täiesti lahti. Kohe peale imetamise lõpetamist hakkasid mul esimest korda mingid päevadelaadsed asjad – olin megaõnnelik, sest see oli tegelikult mul üks peamisi põhjuseid, miks ma imetamise ära lõpetasin (pluss muidugi see, et suvi algas ja mul oli võimatu ilma piimalekketa mingeid õhemaid riideid/ujukaid kanda:D ja mul olid need imavad lapikesed, aga neist jäi sageli väheks:D). Kui ma oleksin juba varem rasedaks jäänud, siis ilmselt oleksin rahulikul vähemalt kuni 1aastani imetanud.
Miinuseks oli muidugi see, et nii kui imetamise lõpetasin, ei olnud mul rinnahoidjate sisse enam pmst mitte midagi panna :D.
~40 päeva pärast esimest märki päevadest oli uus “round” ja seda võis nüüd lugeda küll korralikuks tsükli alguseks. Kannatamatu nagu ma olen, mõtlesin, et teen esimese kuu jooksul kohe prooviks ovulatisooniteste, et aru saada, kas tõesti nüüd see toimiv tsükkel algas. Mul oli neid enne Robini ootust juba hunnikuga varutud, aga jäidki tookord kasutamata, nii et mõtlesin, et proovin siis selle värgi ka ära. Kui enamasti peaks ovulatsioon toimuma ~14 päeval (28 päevase tsükli juures) siis mul polnud halli aimugi, kui pikk mul see tsükkel sel korral olema peaks. Tegin teste alates 12ndast päevast ja kuni 20ndani ei olnud neis ühtegi positiivset. Mõtlesin, et loobun aga 21.päeval nägin, et selle ribatesti peale ilmus suhteliselt õrn teine triip (üldjuhul peaks need triibud ikka väga konkreetsed olema, aga ehk oli asi firmas või ajahetkes, et seda triipu tuli pigem süvenedes otsida). Siiski tekitas see minus ikka väikest lootust, et ehk tõesti tsükkel pole veel paigas ja ovulatsioon ongi nii hiline. Mõtlesin, et proovin ikka järgmine kuu uuesti, eks siis ole näha.
Ootasin nüüd kuskil 10 päeva veel päevade algust. Tegin igaksjuhuks enne üht üritust rasedustesti – see oli negatiivne. Ega ma otseselt veel ei lootnudki, aga kuna ma ei teadnud kuna päevi oodata (juba üle 40 päeva oli eelmistest möödas), siis paari päeva pärast tegin seda uuesti – ikka negatiivne. Ps! need olid ühed odavaimad ribatestid – “One Step Pregnancy Tests”. Ps! Järgmine hommik proovisin uuesti kuna ma ei tea mis, aga midagi ikka tundus mulle kummaline. Seekord jätsin selle testi vannituppa vedelema ja vaatasin selle vastust oluliselt hiljem kui juhisel kirjas. Hakkasin seda riba ära viskama, aga siis nägin selle kontrolltriibu ees mingit õrna triibukest. Mäletan, et kui ma Robinit ootama jäin, siis see triip oli ikka väga tugev ja selge, mitte mingi õrn hägu, niisiis ma pigem sellest mingeid järeldusi tegema ei hakanud. Tegelikult oleksin ma asja nüüd sinnapaika jätnud, aga kuna valepositiivset testi on ikka pmst võimatu saada, siis päris tähelepanuta seda jätta ei saanud. Sõitsin apteeki teise firma testi järele. Apteeker muidugi toonitas, et teeksin testi hommikul (siis HCG kõige kõrgem), aga no kammoon, kes see jaksab hommikuni oodata …ja siit tuli ikka ikka üsna selged 2 triipu. Muidugi tuli mul kohe väike muie näole, sain aru, et positiivne rasedustest on see kindlalt, aga siis hüppasid sekundiga miljon muud mõtet pähe. Miks ikka see varasem test nii heleda triibuga oli? Äkki mul emakaväline rasedus ja sellepärast HCG tõus pole veel olnud nii kiire…. no appi. Õnneks tulin sel korral suht kiirelt maapeale tagasi ja mõtlesin, et kui olen siis olen, kui mitte siis mitte. Panin endale järgmine päev naistearsti aja kuskil nädala pärast – kuna minu arvutamiste kohasel oleks siis juba ~6. nädal olnud ja ehk isegi oleks juba südametööd näha olnud.
Järgnev nädal läks tegelikult suhteliselt kiirest ja ilma suurema ülemõtlemiseta. Kui ma arsti juurde jõudsin, ütles ta, et tõepoolest, kui võtta arvesse viimaste päevade algust, siis peaks peaks rasedust hetkel kuskil 6+ nädalat olema, kuid ultrahelis leid kahjuks sellele ei vasta (see oli pigem nagu 4-5näd). Ehk siis 2 võimalust – kas see rasedus ei arene õigesti/on peetunud või oli tegemist hilise ovulatsiooniga. Mind kutsuti tagasi 2 nädala pärast. Need 2 nädalat olid nüüd küll suhteliselt pikad. Aga siiski, ma usun et oluuuuuliselt lühemad, kui need oleksid olnud siis, kui see mu esimene beebs oleks. Mõtlesin küll suht palju, et kas ma nüüd siis olen rase või mitte, aga Robiniga tegelemine hoidis õnneks enamus ajast mõtteid mujal.
Kristjanile tahtsin ma seekord kohe öelda, mõtlesin, et ehk aitab, kui olen kohe alsusest peale väga optimistlik ja anyway “we’re in this together!” Kuna mul kodus CricutMaker (lõikamismasin), ei pidanud salaja kuskile poodi minema, vaid tegin Robinile ühe bodi peale trüki “The Role of Big Brother – loading, please wait” ja lasin tal sellega kodus veits ringi joosta. Aega võttis, aga lõpuks Kristjan ikka märkas ka :P.
6+6 (tagant järele arvutatud) – tekkis korralik veritsus. Mõtlesin kohe, et “Hereeeee we go again” (kes mul esimesest rasedusest on lugenud, siis tol korral elasin ikka mitu mini-heart-attacki nende veritsustega üle). Kuna 3 päeva pärast oli mul arsti aeg ja samal päeval oli Robinil esimest korda ligi 40 palavik ja mul esimest korda hommikul iiveldas, kõht krambitas jnejne niiet pmst kõik võimalikud asjad koos, siis see veritsus oli kuidagi viimane asi millele ma sel hetkel mõelda jõudsin. Küll siis mõne päeva pärast selgub. Hetkel oli kogu mu tähelepanu suunatud Robinile.
7+2 – hommikul ikka natuke jalg värises, kuid samas olin rahulik. Kui ultraheli aparaat käima pandi, siis ma korra pigistasin pöidla pihku ja silmad kinni ja lootsin lihtsalt niiiiii väga, et see lootemuna on suuremaks kasvanud..aga see oli vaid silmapilk, sest juba järgmine hetk hakkas mulle ekraanil silma väike tuksuv süda. Arst kinnitas mulle, et nii see on. Päris äge :)))
Poiss või tüdruk?
Peamine küsimus, mis ikka harilikult järgneb õnnesoovidele, on “kumb siis on?”. Tegelikult ei ole sellel mingit vahet, sest nagunii tahad sa lõpuks kõige rohkem just seda poissi või tüdrukut, kes sinu juurde tuleb. Aga põnev on ju ikka! Kunagi palju aega enne Robinit, olin ma kuidagi kindel, et ma saan ka ainult tüdrukuid, nagu minu emps ja polnud ennast elus poisi-emana ette kujutanud, kuid peale Robini sündi ei suutnud ma teistpidi ette kujutadagi, et võiksin kunagi tütre ka saada. Kui õnnestub veel lapsi saada, siis vähemalt 2 järjestikkust on poisid, selles olin suht kindel. Aga nüüd kui ma uuesti rase olin, siis ma ei tea mis, aga mingi sisetunne oli selline, et seekord võib ikka plikatirts seal kõhus kasvada. Natuke vb titekas lugu, aga ma sattusin instagramis lugema mingit postitust, mille ema oli oma tütrele kirjutanud, see oli nii ilus ning seest läks kuidagi õõnsaks ja tekkis tunne, et ma vist ikka saan ka endale (kui mitte sel korral) siis kunagi ka tütre.
Tegelikult ei olnud mul kuidagi plaanis sugu saladuses hoida, aga kuna sel korral sain peale instagramis raseduse avaldamist niiiiii palju küsimusi stiilis “poiss või tüdruk?” ilma mingi õnnesoovi või “ilma eelneva tere’ta”, tekkis mul isegi väike vastumeelsus seda kohe avaldada. Nii et tegin seda veidi hiljem 😛
Tegime 10.nädalal Panorama testi – ning kuna selle testi käigus eraldatakse minu verest loote DNA – saab sellega ka soo väga varakult teada (~10/11 nädalal). Testi vastus saabub emailis pdg’failina ning otsustasin, et tahaks sel korral kuidagi põnevamalt seda teada saada, kui lihtsalt emaili avades või telefonist seda kuuldes. Otsustasin selle emaili otse oma sõbrannale edasi saata ja tema tegi sellest meile niiiii laheda üllatuse (mul endal olio päris keeruline oma mailbox’i niimoodi minna, et ma seda kirja avama ei hakkaks, aga pidasin vastu :D) Sõbranna ise oli muidugi maksimaalselt pabinas, et mis siis saab, kui ta äkki luges vastust valesti või kui õhupalli sees on hoopis valet värvi confettid 😀 jnejne… ma kujutan ette, et ma ise oleks ka olnud :D. Aga mõne päeva pärast tõi ta “GenderReveal” õhupalli meile koju ja jättis meid ise sellega.
Kristjan arvas ka, et tulemas on teine poiss. Oleksime olnud täpselt sama õnnelikud, kui õhupalli purulöömisel oleksid sinised confettid laiali lennanud, aga roosade ilmumine oli lihtsalt kuidagi nii ootamatult lahe üllatus.
Nagu ka eelmisel korral, et tundnud enne testi tegemist ma küll midagi sellist, mis mulle märku annaks, et ma jälle rase olen. Ma isegi täpselt ei tea, miks ma neid teste nii järjekindlalt tegin. Esimene asi, mis mulle “dejavu” tekitas, oli see, kui 6.ndal nädalal oli järsku hommikul kohviisu läinud. Täppppselt nagu eelmisel korral. Asi, milleta muidu ma ei suuda päeva alustada, oli järsku nii vastik. Muus osas iiveldust veel ei olnud… aga 6+6 lisandus ka see. Õnneks ei olnud see kohe alguses nii väljendunud, kui eelmine kord (siis oli mul alates 6ndast kuni 12 nädalani ikka iga päev hommikust lõunani vägaväga kohutavalt halb olla, aga kuskil kella 2-3 paiku asi normaliseerus). Sel korral on see pigem selline kerge iivelduse nivoo, mis kestab hommikust õhtuni. Ilma söömata ei saa sekunditki olla, aga samas mitte midagi ei maitse ega isuta. Samas ma valiks iga kell vist selle variandi, kui selle õudsa “hakkan kohe ära surema” tunde. (Vähemalt alguses ma arvasin nii, sest ma lootsin, et see kestab maksimaalselt 12nädalani, nagu ikka. Aga kahjuks oli mul suht sama seis sel korral kuni 20.ndani. Mäletan ühte hullemat päeva (8+0) – lihtsalt niiiii halb oli ja meganõrkus, nii et ei jõudnud Robinitki tõsta voodisse/pesema vms, nii et üritasin endale erinevate lemmitoitudega millegi isu peale ajada, et kuskilt energiat saada. Pikutasin terve hommik Robini lähedal mängumatil ja pmst lihtsalt palvetasin, et kuskilt jõudu saaks. Lõpuks otsustasin teha oma ühe kõigeee lemmikumat toitu – kukeseenekastet. Ilmselgelt kui selle valmis sain, ajas see mind pmst oksele. Õhtul õnneks ema vabanes ja viisin Robini tema juurde, sain natuke pikutada kuni tundsin, et ainus asi mis praegu vist alla läheks on Boosti smuuti. Kiiiiiiirelt sõitsin selle järele. No ei olnud just parim, aga pool sellest läks alla ja lootsin, et järgmine päev on kergem. Õnneks oligi :)) Väike vahemärkus – iiveldusest olen selle raseduse jooksul vaid 2x oksendanud, aga vahel soovin, et seda oleks rohkem olnud, kuna mõlemail neist kordadest sain oluliselt rohkem leevendust kui millestki muust:P
Enamus neist iivelduse päevadest toitusin ikkagi kahjuks kiirtoidust, sest salatite tegemine tundus sel hetkel liiga aega- ja energiatnõudev ning ega ei suutnud ma millegi eriti hõrgu peale mõelda. Pigem sõin kiirelt midagi selleks, et lihtsalt midagi oleks söödud (if that makes sense). Alates kuskil 11.nädalast olen iga päev söönud ära paki halvaad ja sügavkülmas peab alati miskit haput leiduma (külmutatud kirsid või mustsõstrad). Burksiisu on tavapärasest väiksem, aga kui see minuni juba tee leiab, siis söön alati kõik ära… süües kasvab isu, endiselt:D
Ma olen ka tavapäraselt keskmisest suurema isuga, aga kuna mind on seni õnnistatud suhetliselt kiire seedimisega, siis ei ole ma kaalunumbrile kunagi suurt tähelepanu pöörand. Tean, et kui mingid riided liigselt pitsitama hakkavad, siis pean natuke kiirtoidu ja öise söömisega veits tagasi hoidma. Üldiselt pole ma kunagi kaalul käimisega endale stressi tekitama hakanud, aga nüüd siis raseduste ajal on see ju kohustuslik… see ei meeldi mulle üldse 😀 Ega ma ju ise ka ei tunne ennast eriti hästi kui riided enam selga ei mahu – ja saan väga hästi aru, et põhjuseks pole hetkel veel suur kõht vaid pigem ülekeha juurdevõetud kilod. Kuri arst/ämmakas ja tõusnud kaalunumber mind kindasti ennast paremini tundma ei pane:P. Minu arust on rasedus lihtsalt nii eriline aeg ja olla rase on täielik privileeg. Olen selle eest oma kehale väga tänulik ja kuna ma tean, et ma ei õgi ka nüüd päris ohjeldamatult, siis võtan seda kõike raseduse loomuliku osana. Sel korral on seda oluliselt lihtsam teha, kuna ma tean täpselt, mille nimel ma seda teen. Küll aga pean mainima, et natuke selline “bittersweet” tunne oli see küll, kui olin suht hiljuti saanud tagasi oma raseduseelsesse kaalu ja tundsin ennast jälle oma kehas mugavalt ning siis sain aru, et kogu pull hakkab otsast pihta 😀 (eelmise rasedusega võtsin juurde 18kg). Eelmine kord olin tegelikult terve esimese trimestri suhteliselt suurest stressis, kuna tundsin ennast ülekeha nii paksuna (aga beebipunu polnud veel üldse) – loomulikult tagasivaates ei olnud ma nii paks midagi, aga ega sinna midagi parata pole kui ei tunne end kuidagi hästi. See kord suudan kuidagi palju paremini nende muutustega leppida. Aga on lisandunud/võimendunud üks uus asi – veenilaiendid jalgadel. Need tekkisid mul tegelikult juba eelmise raseduse ajal, aga olid suht tagasihoidlikud. Sel korral aga lähevad need iga nädalaga järjest hullemaks. Kannan küll kompressioonsukki/põlvikuid, aga need on pigem naha kaitseks ja hoidavad väheselt määral ära süvenemist. Aga praegu mul nende osas polegi muud teha – kanda sukki, loota, et peale sünnitamist need veidi taanduvad ja eks siis ole näha, mis interventsioone vaja teha:P Lihtsalt taaskord harjumatu olukord – isegi kui kodus Robiniga üksi olen, eelistan kanda pikki pükse, sest need ikka kuidagi riivavad isegi enda silma ja selline “mul polegi enam ilusad jalad” tunne. Aga nu eks sellega tuleb lihtsalt leppida ja aru saada, et tegelikult pole nii hullu midagi.
Väsimus oli sel korral ikka täiesti enneolematu. Ma ei suuda mõista kuidas saab üldse nii “häda” olla kui ma olin 😀 – kõige hullem väsimuse aeg oli ikka esimene trimester. Ma magasin enamasti öösel 10h + Robiniga mõlemad päevauned (~2,5h) ja ikka oli selline tunne, nagu poleks mitu kuud maganud ja lihased kärbunud. Mõtlesin, et hakkan sel korral siis korralikult trenni tegema jnejne, aga esialgul vähemalt tundus see täiesti ebarealistlik idee. Robini pesemine ja temaga autost 3ndale korrusele jõudmine näis elu suurima pingutusena.
Ma arvan, et asi oli ehk selles, et seekord ma lihtsalt ei saanud päris 24/7 magada, nagu eelmine kord, vaid pidin ikka lapsele päev otsa entertainment’i pakkuma 😀 õnneks on Kristjan ja mu emps ikka vägaaaa suureks abiks olnud, nii palju kui võimalik. Muidu oleks ilmselt täielik zombiekoll. Isegi tunnen, et olen nendega tihti veits ebaõiglaselt tusane olnud. Alati tunnen ennast nii halvasti, kui kellelegi midagi “nähvan”, aga selle väsimuse ja iivelduse keskel on ikka oluliselt sagedamini sel korral neid “paha-tuju-hooge” olnud ja ikka nemad need, kes nendega pihta on saanud. Õnneks praeguseks on energiavarud jälle veidi täitunud ja tuju ka oluliselt parem:)
Okei, jälle tuli vist veits liiga palju vingumist:P aga alastes 20ndast nädalast jäi seda iivelduse värki ka oluliselt vähemaks, säilinud on ainult maailma kummalisemad maitsemeele muutused (samad asjad mis enne olid nii head, ei tekita praegu kuidagi mitte mingit isu). Niiet suures plaanis ei ole midagi hullu, alati saab hullem olla 😉 Plusssss sel korral vähemalt seni on tekkinud vaid 1 kord sellist veritsust, mis hirmutaks, nii et selles osas on olnud pinget mõne võrra vähem, aga…
Kõhupiltide tegemine on sel korral kuidagi unarusse jäänud. Aga midagi olen siiski suutnud jäädvustada. Arvasin, et juba paari nädala pärast on korralik punu ees, kuna enamasti olen arusaanud, et teise lapsega tekib beebikõht kiiremini, aga minu puhul see eriti paika ei pidanud.
Igal juhul üks kommentaar, mis ühelgi rasedal (eriti esmarasedal) üldjuhul tuju paremaks ei tee on see, kui keegi ütleb – “appi kui suur kõht sul juba on” või vastupidi “issake kui pisike kõht”. Enam mind need märkused ei kõiguta, aga eelmisel korral hakkasin küll kohe muretsema, et ei tea kas mul laps on liiga suur/väike? kas ta ikka kasvab normaalselt? mis mõttes liiga suur? jnejne… Panin siia nimelt ka pildi enda kõhust 21 nädalal – hommikuti olin tihti selline nagu sellel “sissetõmmatud” pildil & mõni õhtu, eriti peale suuremat einet isegi 2x nii suur kui “lõdvalt” hoitud pildil. Olen näinud ka lõpurasedaid, kelle kõht ongi selline nagu mul praegu ja beebi täiesti normkaalus. Iga keha reageerib rasedusele erinevalt – emakas venib ja kasvab eri dimensioonides, vett on ühel rohkem/teisel vähem ja mõni keha kuidagi eriti “popib” selle kõhu ette, teine varjab pikalt väga hästi. Ei tasu ennast jälle kellegi teisega selles osas võrrelda – see tekitab ainult liigset stressi. Hetkel ma veel naudin seda, et kõht on suhteliselt pisike ja kerge, aga samas ootan ka seda aega kui jälle suuure punuga uhkustada saan 🙂
Sel korral on tegelikult kõik nii teistmoodi. Alates hetkest, mis ma selle testi ja tuksuva südame ära nägin, olen olnud sisimas niinii õnnelik, aga samas ei ole ma suutnud veel kuidagi tunda päris sellist tunnet nagu eelmisel korral. Ehk teise lapsega ongi kõik teistmoodi?
Naljakas oli ka see, ei kuigi beebi on supermega oodatud, siis hetkeks oli see postiivne test ikkagi shokk – ja seni mõtlen, et kas ma ikka reaalselt kujutan ette kah, et kuidas ma kahe nii väikse vanusevahega (~1a6k) põnniga hakkama saan. Muidugi olen tänulik oma super tugivõrgustiku eest, aga suurema osa nädala sees olen ju ikkagi lapse(siis lastega) üksi. Juba praegu on poekottidega, Robin süles 3ndale korrusele kämpamine üks paras trenn 😀 Aga ei, tegelikult ma tean, et saan hakkama. 2 last on ju tegelikult isegi vähe 😀 pluss ma tõesti niiiiiii ootan seda, et ükshetk 2 põnni siin toas koos ringi joosta saavad.
Aga kui võrrelda Robini ootust praeguse rasedusega, siis eelmine kord reaalselt ei möödunud tundigi ilma muretsemise ja kõhupatsutamiseta. Kogu aeg otsisin võimalust pikutada, et tunda bumbu toksimist. Nüüd ma vahepeal tunnen, et pööran kõhubeebile kuidagi nii vähe tähelepanu ja tunnen ennast sellepärast isegi natuke halvasti. Vahel ausalt unustan täiesti ära, et olen rase. Enamasti alles õhtul, kui pikali heidan katsun kõhtu ja soovin peatsele pesamunale head und <3. Seekord hakkasin liigutusi tundma juba 16.nädalal – see iseenesest oli niinii tore, tekitas kohe sellise n.ö päris tunde ja hakkas kohale jõudma, et päriselt on jälle üks pisike inimene mu kõhus kasvamas. Nende pisikeste löökide tundmine on kindlalt mu lemmik asi kogu raseduse juures. Olen nii tänulik, et saan seda uuesti kogeda:) Aga jah, seekord kuidagi pigem tuletavad toksimised mulle meelde, et “heihei, siin on veel üks beebs”, sest muul ajal pole väga mahti sellele tähelepanu pöörata. Samas üks päev tööl olles istusin ma ja hakkasin mõtlema, et pagan, ma üldse ei mäleta millal ma viimati mingit liigutust tundsin. Hakkasin muidugi kohe täiega pabistama ja google’dama, et palju selles rasedusjärgus juba liigutusi tundma peaks. Koju jõudes püüdsin võtta igast erinevaid asendeid ja kõhtu veits togida, aga ei midagi. No tegelt olin õhtuks juba päris hirmul, aga Robiniga mässamine taaskord pani unustama. Tegelikult ei tundnudki ma tol päeval ühtegi korralikku lööki, aga mul oli voodisse jõudes toss nii väljas, et vajusin suht kiirelt unne. Ühtpidi on see muidugi tore, et sel korral sellist konstantset pabistamist vähem, aga samas kui see nn. hoog peale tuleb, siis on ikka ja jälle täpselt need samad tunded. Iseenesest ma ju tean, et eriti enne 20.näd on beebs ju nii väike, et kui ta nt. selg ees on, siis ei pruugigi üldse liigutusi tunda ja see täiesti okei, aga no ikka alati hakkavad need kõige hirmsamad mõtted peas jooksma.
Aga üks hirm on küll täiesti uus. Seda on isegi imelik välja öelda, aga ma usun (loodan:D), et äkki 2+ lapsevanemad oskavad minuga samastuda.. See millist armastust ja kiindumust ma tunnen Robini vastu, on lihtsalt niiiniii uskumatu. Ma arvasin, et olen oma elus suurt armastust tundnud, aga see tunne, mida ikka oma laps tekitab on täiesti kirjeldamatu. Ma tõesti tunnen, et tänu temale on mul kõik olemas. Ja nüüd mulle ei mahu veel lihtsalt pähe, kuidas peaksin veel kellegi teise vastu samasugust tunnet tundma. Kuidas nii palju üldse südamesse ära mahub:P? See kõlab võib-olla nõmedalt, aga mul selle ees tõsiselt väike hirm. Küsisin isegi emalt, et kas tema ei armasta Bianxi meist õdedest kõige rohkem (mu vanemat õde, ehk siis ema esimest last). Ta kinnitas mulle, et ka tema jaoks oli see uskumatu, aga iga lapsega pidi see uuesti tekkima – jään siis sellele lootma 😀
Don’t get me wrong – ma tõsiselt väga ootan seda aega, mil väike plika juba meiega liituks, aga paratamatult käivad sellised mõtted ja tunded mul tihti peast läbi. Ma usun, et suurt rolli mängib siis ka see, et see kõik tundub ikka veel minu jaoks natuke ebareaalne, et varsti on meil 4-liikmeline pere ja kui eelmine kord oli 24/7 mõtteid vaid raseduse ümber, siis hetkel on vähemalt 23/7 need mõtted ikka Robinil, kuna nii pisikese lapsega tegelemine nõuabki pmst kogu tähelepanu 🙂
Sünnituse ees mul otseselt hirmu pole, hoolimata sellest, et eelmine kord ei läinud kõik päris plaanipäraselt. Pigem olen isegi põnevil ja loodan, et äkki seekord on natuke kergem (+ äkki epiduraal õnnestub :D). Usun, et kui lõpusirge paistab, võivad need emotsioonid muidugi muutuda. Lisaks olen kuulnud ka palju juhte, kus teise/kolmanda lapse sünnitamine on oluliselt raskemad olnud, nii et ma ei hakka igaljuhuks lootust hellitama :D. Aga jah, kui nüüd sünnitusele tagasivaadata, siis ega see midagi nii mõnusat tõesti ei olnud, mida vabatahlikult kordades uuesti teeks, vaid pigem asi, mis on vaja ühel või teisel moel nagunii ära teha 😉
Uuuh okei, vist sai selleks korraks kõik. Ma ikka ei oska üldse lühikeselt ja konkreetselt midagi kirjutada. Alati kui seda üritan, tundub, et nii palju olulisi nüansse ja tundeid jääb kirja panemata:P
Ilmselt kirjutaksin ma siin veel pikalt edasi, aga panin Robini hetkeks multikaid vaatama, et saaksin selle postituse lõpetada ja ta on suutnud minutiga kuskilt kätte saada Sudokrem’i purgi ja sellega ennast kokku mäkerdanud… edu mulle kahe lapse kõrvalt postituste tegemises :D:D:D
X
Bella <3