Endalegi tundub ebareaalne, et ma üldse saan sellist postitust praegu teha, aga ma olen niiiiii õnnelik, et see nii on.
Teine beebiootus oli väga oodatud. Teadsime, et sooviksime väga 2 last väikse vahega. Kuna aga Robiniga läks meil aega veidi üle aasta, siis ei julgenud ma eriti lootust hellitada, et see kord see kiiremini õnnestuks, kui üldse. Küll aga ei tahtnud ma otseselt stressama ja kiirustama hakata – võtsin kohe sellise hoiaku, et kui õnnestub, siis oleme topelt-õnnega koos, kuid kui mitte, siis oleme ikka kõige õnnelikumad inimesed, sest meil on juba maailma armsam ja naljakam, terve pojake Robin.
Igal juhul ma ei tahtnud kuskile kiirustada, aga samas lootsin, et kuiii see juhtub, siis peagi – sest päris 3 aastat järjest ma 1 lapsega kodus olla ei plaaninud – mõtlesin, et kui see juhtub lähima 2 aasta jooksul peale Robini sündi, siis oleks ideaalne, kuid kui mitte, siis lähen tööle tagasi ja paneme selle plaani mõneks aastaks pausile.

Kuna olen saanud päriiiis palju küsimusi selle kohta, mida see “planeerimine” tähendas, kui kaua aega võttis, kaua imetasin, kas jälgisin kalendrit jnejnejne siis räägin sellest natuke pikemalt, sest meie pole olnud see paar, kellel “kohe esimese korraga” õnnestus – enne esimest rasedust jõudsin ikka mitmel kuul pisaraid valada ja arvata, et ma ei saagi lapsi jnejne. Ehk on see pikk jutujoru kellelegi veel abiks. 
Kuna ma tahtsin kindlasti võimalusel Robinit rinnaga toita kuni 6 kuuni ja tean, et esimese 6 kuu jooksul peale sünnitamist (eriti imetades) on uuesti rasestumise tõenäoses suhteliselt väike, aga siiski võimalik (NB!!! Kindlasti mitte sellele loota jääda, kui pole plaani uuesti beebiootele jääda!), siis enne me eriti palju sellele ei mõelnud, kuid kui 6. kuu tiksuma hakkas mõtlesin endamisi, et tegelikult võiks juba hea meelega uuesti rase olla 😀 Küll aga polnud mul seni veel tsükkel alanud, nii et see tõenäosus tundus eriti väike. Tean, et paljud naised on nii õnnelikud, et neil imetades päevi pole, aga ma olin pigem kurb, sest tahtsin juba mingit lootuskiirt, et varsti saaks uut beebit kandma hakata :P. Tegin igaks  juhuks ka vahepeal rasedusteste, kuid ei tulnud sealt neid 2 kriipsu. 

Kui Robin sai 8kuuseks, otsustasin, et proovin vaikselt imetamiselt üle minna piimasegule. See läks meil kuidagi ülisujuvalt ja kiiresti (asendasime iga päev 1 toidukorra piimaseguga, järgmisel päeval juba 2 x jnejne) ja kuna Robini ööuni paranes ka kohe, siis tundus see õige otsus, nii et umbes 2 nädala jooksul saime rinnaga toitmisest täiesti lahti. Kohe peale imetamise lõpetamist hakkasid mul esimest korda mingid päevadelaadsed asjad  – olin megaõnnelik, sest see oli tegelikult mul üks peamisi põhjuseid, miks ma imetamise ära lõpetasin (pluss muidugi see, et suvi algas ja mul oli võimatu ilma piimalekketa mingeid õhemaid riideid/ujukaid kanda:D ja mul olid need imavad lapikesed, aga neist jäi sageli väheks:D). Kui ma oleksin juba varem rasedaks jäänud, siis ilmselt oleksin rahulikul vähemalt kuni 1aastani imetanud.
Miinuseks oli muidugi see, et nii kui imetamise lõpetasin, ei olnud mul rinnahoidjate sisse enam pmst mitte midagi panna :D. 

~40 päeva pärast esimest märki päevadest oli uus “round” ja seda võis nüüd lugeda küll korralikuks tsükli alguseks. Kannatamatu nagu ma olen, mõtlesin, et teen esimese kuu jooksul kohe prooviks ovulatisooniteste, et aru saada, kas tõesti nüüd see toimiv tsükkel algas. Mul oli neid enne Robini ootust juba hunnikuga varutud, aga jäidki tookord kasutamata, nii et mõtlesin, et proovin siis selle värgi ka ära. Kui enamasti peaks ovulatsioon toimuma ~14 päeval (28 päevase tsükli juures) siis mul polnud halli aimugi, kui pikk mul see tsükkel sel korral olema peaks. Tegin teste alates 12ndast päevast ja kuni 20ndani ei olnud neis ühtegi positiivset. Mõtlesin, et loobun aga 21.päeval nägin, et selle ribatesti peale ilmus  suhteliselt õrn teine triip (üldjuhul peaks need triibud ikka väga konkreetsed olema, aga ehk oli asi firmas või ajahetkes, et seda triipu tuli pigem süvenedes otsida). Siiski tekitas see minus ikka väikest lootust, et ehk tõesti tsükkel pole veel paigas ja ovulatsioon ongi nii hiline. Mõtlesin, et proovin ikka järgmine kuu uuesti, eks siis ole näha.
Ootasin nüüd kuskil 10 päeva veel päevade algust. Tegin igaksjuhuks enne üht üritust rasedustesti – see oli negatiivne. Ega ma otseselt veel ei lootnudki, aga kuna ma ei teadnud kuna päevi oodata (juba üle 40 päeva oli eelmistest möödas), siis paari päeva pärast tegin seda uuesti – ikka negatiivne. Ps! need olid ühed odavaimad ribatestid –  “One Step Pregnancy Tests”. Ps! Järgmine hommik proovisin uuesti kuna ma ei tea mis, aga midagi ikka tundus mulle kummaline. Seekord jätsin selle testi vannituppa vedelema ja vaatasin selle vastust oluliselt hiljem kui juhisel kirjas. Hakkasin seda riba ära viskama, aga siis nägin selle kontrolltriibu ees mingit õrna triibukest. Mäletan, et kui ma Robinit ootama jäin, siis see triip oli ikka väga tugev ja selge, mitte mingi õrn hägu, niisiis ma pigem sellest mingeid järeldusi tegema ei hakanud. Tegelikult oleksin ma asja nüüd sinnapaika jätnud, aga kuna valepositiivset testi on ikka pmst võimatu saada, siis päris tähelepanuta seda jätta ei saanud. Sõitsin apteeki teise firma testi järele. Apteeker muidugi toonitas, et teeksin testi hommikul (siis HCG kõige kõrgem), aga no kammoon, kes see jaksab hommikuni oodata …ja siit tuli ikka ikka üsna selged 2 triipu. Muidugi tuli mul kohe väike muie näole, sain aru, et positiivne rasedustest on see kindlalt, aga siis hüppasid sekundiga miljon muud mõtet pähe. Miks ikka see varasem test nii heleda triibuga oli? Äkki mul emakaväline rasedus ja sellepärast HCG tõus pole veel olnud nii kiire…. no appi. Õnneks tulin sel korral suht kiirelt maapeale tagasi ja mõtlesin, et kui olen siis olen, kui mitte siis mitte. Panin endale järgmine päev naistearsti aja kuskil nädala pärast – kuna minu arvutamiste kohasel oleks siis juba ~6. nädal olnud ja ehk isegi oleks juba südametööd näha olnud.

Nagu ka eelmisel korral, et tundnud enne testi tegemist ma küll midagi sellist, mis mulle märku annaks, et ma jälle rase olen. Ma isegi täpselt ei tea, miks ma neid teste nii järjekindlalt tegin.  Esimene asi, mis mulle “dejavu” tekitas, oli see, kui 6.ndal nädalal oli järsku hommikul kohviisu läinud. Täppppselt nagu eelmisel korral. Asi, milleta muidu ma ei suuda päeva alustada, oli järsku nii vastik. Muus osas iiveldust veel ei olnud… aga 6+6 lisandus ka see.  Õnneks ei olnud see kohe alguses nii väljendunud, kui eelmine kord (siis oli mul alates 6ndast kuni 12 nädalani ikka iga päev hommikust lõunani vägaväga kohutavalt halb olla, aga kuskil kella 2-3 paiku asi normaliseerus). Sel korral on see pigem selline kerge iivelduse nivoo, mis kestab hommikust õhtuni. Ilma söömata ei saa sekunditki olla, aga samas mitte midagi ei maitse ega isuta. Samas ma valiks iga kell vist selle variandi, kui selle õudsa “hakkan kohe ära surema” tunde. (Vähemalt alguses ma arvasin nii, sest ma lootsin, et see kestab maksimaalselt 12nädalani, nagu ikka. Aga kahjuks oli mul suht sama seis sel korral kuni 20.ndani. Mäletan ühte hullemat päeva (8+0) – lihtsalt niiiii halb oli ja meganõrkus, nii et ei jõudnud Robinitki tõsta voodisse/pesema vms, nii et üritasin endale erinevate lemmitoitudega millegi isu peale ajada, et kuskilt energiat saada. Pikutasin terve hommik Robini lähedal mängumatil ja pmst lihtsalt palvetasin, et kuskilt jõudu saaks. Lõpuks otsustasin teha oma ühe kõigeee lemmikumat toitu – kukeseenekastet. Ilmselgelt kui selle valmis sain, ajas see mind pmst oksele. Õhtul õnneks ema vabanes ja  viisin Robini tema juurde, sain natuke pikutada kuni tundsin, et ainus asi mis praegu vist alla läheks on Boosti smuuti. Kiiiiiiirelt sõitsin selle järele. No ei olnud just parim, aga pool sellest läks alla ja lootsin, et järgmine päev on kergem. Õnneks oligi :)) Väike vahemärkus – iiveldusest olen selle raseduse jooksul vaid 2x oksendanud, aga vahel soovin, et seda oleks rohkem olnud, kuna mõlemail neist kordadest sain oluliselt rohkem leevendust kui millestki muust:P
 Enamus neist iivelduse päevadest toitusin ikkagi kahjuks kiirtoidust, sest salatite tegemine tundus sel hetkel liiga aega- ja energiatnõudev ning ega ei suutnud ma millegi eriti hõrgu peale mõelda. Pigem sõin kiirelt midagi selleks, et lihtsalt midagi oleks söödud (if that makes sense). Alates kuskil 11.nädalast olen iga päev söönud ära paki halvaad ja sügavkülmas peab alati miskit haput leiduma (külmutatud kirsid või mustsõstrad). Burksiisu on tavapärasest väiksem, aga kui see minuni juba tee leiab, siis söön alati kõik ära… süües kasvab isu, endiselt:D

Ma olen ka tavapäraselt keskmisest suurema isuga, aga kuna mind on seni õnnistatud suhetliselt kiire seedimisega, siis ei ole ma kaalunumbrile kunagi suurt tähelepanu pöörand. Tean, et kui mingid riided liigselt pitsitama hakkavad, siis pean natuke kiirtoidu ja öise söömisega veits tagasi hoidma. Üldiselt pole ma kunagi kaalul käimisega endale stressi tekitama hakanud, aga nüüd siis raseduste ajal on see ju kohustuslik… see ei meeldi mulle üldse 😀 Ega ma ju ise ka ei tunne ennast eriti hästi kui riided enam selga ei mahu – ja saan väga hästi aru, et põhjuseks pole hetkel veel suur kõht vaid pigem ülekeha juurdevõetud kilod. Kuri arst/ämmakas ja tõusnud kaalunumber mind kindasti ennast paremini tundma ei pane:P. Minu arust on rasedus lihtsalt nii eriline aeg ja olla rase on täielik privileeg. Olen selle eest oma kehale väga tänulik ja kuna ma tean, et ma ei õgi ka nüüd päris ohjeldamatult, siis võtan seda kõike raseduse loomuliku osana. Sel korral on seda oluliselt lihtsam teha, kuna ma tean täpselt, mille nimel ma seda teen. Küll aga pean mainima, et natuke selline “bittersweet” tunne oli see küll, kui olin suht hiljuti saanud tagasi oma raseduseelsesse kaalu ja tundsin ennast jälle oma kehas mugavalt ning siis sain aru, et kogu pull hakkab otsast pihta 😀 (eelmise rasedusega võtsin juurde 18kg). Eelmine kord olin tegelikult terve esimese trimestri suhteliselt suurest stressis, kuna tundsin ennast ülekeha nii paksuna (aga beebipunu polnud veel üldse) – loomulikult tagasivaates ei olnud ma nii paks midagi, aga ega sinna midagi parata pole kui ei tunne end kuidagi hästi. See kord suudan kuidagi palju paremini nende muutustega leppida. Aga on lisandunud/võimendunud üks uus asi – veenilaiendid jalgadel. Need tekkisid mul tegelikult juba eelmise raseduse ajal, aga olid suht tagasihoidlikud. Sel korral aga lähevad need iga nädalaga järjest hullemaks. Kannan küll kompressioonsukki/põlvikuid, aga need on pigem naha kaitseks ja hoidavad väheselt määral ära süvenemist.  Aga praegu mul nende osas polegi muud teha – kanda sukki, loota, et peale sünnitamist need veidi taanduvad ja eks siis ole näha, mis interventsioone vaja teha:P  Lihtsalt taaskord harjumatu olukord – isegi kui kodus Robiniga üksi olen, eelistan kanda pikki pükse, sest need ikka kuidagi riivavad isegi enda silma ja selline “mul polegi enam ilusad jalad” tunne. Aga nu eks sellega tuleb lihtsalt leppida ja aru saada, et tegelikult pole nii hullu midagi. 

Väsimus oli sel korral ikka täiesti enneolematu. Ma ei suuda mõista kuidas saab üldse nii “häda” olla kui ma olin 😀 – kõige hullem väsimuse aeg oli ikka esimene trimester. Ma magasin enamasti öösel 10h + Robiniga mõlemad päevauned (~2,5h) ja ikka oli selline tunne, nagu poleks mitu kuud maganud ja lihased kärbunud. Mõtlesin, et hakkan sel korral siis korralikult trenni tegema jnejne, aga esialgul vähemalt tundus see täiesti ebarealistlik idee. Robini pesemine ja temaga autost 3ndale korrusele jõudmine näis elu suurima pingutusena.
Ma arvan, et asi oli ehk selles, et seekord ma lihtsalt ei saanud päris 24/7 magada, nagu eelmine kord, vaid pidin ikka lapsele päev otsa entertainment’i pakkuma 😀 õnneks on Kristjan ja mu emps ikka vägaaaa suureks abiks olnud, nii palju kui võimalik. Muidu oleks ilmselt täielik zombiekoll. Isegi tunnen, et olen nendega tihti  veits ebaõiglaselt tusane olnud. Alati tunnen ennast nii halvasti, kui kellelegi midagi “nähvan”, aga selle väsimuse ja iivelduse keskel on ikka oluliselt sagedamini sel korral neid “paha-tuju-hooge”  olnud ja ikka nemad need, kes nendega pihta on saanud. Õnneks praeguseks on energiavarud jälle veidi täitunud ja tuju ka oluliselt parem:) 

Okei, jälle tuli vist veits liiga palju vingumist:P  aga alastes 20ndast nädalast jäi seda iivelduse värki ka oluliselt vähemaks, säilinud on ainult maailma kummalisemad maitsemeele muutused (samad asjad mis enne olid nii head, ei tekita praegu kuidagi mitte mingit isu). Niiet suures plaanis ei ole midagi hullu, alati saab hullem olla 😉 Plusssss sel korral vähemalt seni on tekkinud vaid 1 kord sellist veritsust, mis hirmutaks, nii et selles osas on olnud pinget mõne võrra vähem, aga…

Kõhupiltide tegemine on sel korral kuidagi unarusse jäänud.  Aga midagi olen siiski suutnud jäädvustada. Arvasin, et juba paari nädala pärast on korralik punu ees, kuna enamasti olen arusaanud, et teise lapsega tekib beebikõht kiiremini, aga minu puhul see eriti paika ei pidanud.
Igal juhul üks kommentaar, mis ühelgi rasedal (eriti esmarasedal) üldjuhul tuju paremaks ei tee on see, kui keegi ütleb – “appi kui suur kõht sul juba on” või vastupidi “issake kui pisike kõht”. Enam mind need märkused ei kõiguta, aga eelmisel korral hakkasin küll kohe muretsema, et ei tea kas mul laps on liiga suur/väike? kas ta ikka kasvab normaalselt? mis mõttes liiga suur? jnejne… Panin siia nimelt ka pildi enda kõhust 21 nädalal – hommikuti olin tihti selline nagu sellel “sissetõmmatud” pildil & mõni õhtu, eriti peale suuremat einet isegi 2x nii suur kui “lõdvalt” hoitud pildil. Olen näinud ka lõpurasedaid, kelle kõht ongi selline nagu mul praegu ja beebi täiesti normkaalus. Iga keha reageerib rasedusele erinevalt – emakas venib ja kasvab eri dimensioonides, vett on ühel rohkem/teisel vähem ja mõni keha kuidagi eriti “popib” selle kõhu ette, teine varjab pikalt väga hästi. Ei tasu ennast jälle kellegi teisega selles osas võrrelda – see tekitab ainult liigset stressi. Hetkel ma veel naudin seda, et kõht on suhteliselt pisike ja kerge, aga samas ootan ka seda aega kui jälle suuure punuga uhkustada saan 🙂