Beebijutud

Robin Fredericku sünnilugu

Sul läheb see kindlasti lihtsalt

Ma ei kartnud tegelikult üldse sünnitamist. Esiteks teadsin ju, et pääsu sellest nagunii ei ole. Teiseks, mõtlesin, et kui nii paljud naised on selle juba läbi teinud, siis see ei saa midagi liiga hullu olla. Valukartust ei olnud mul üldse. Olen elus nii palju kukkunud, luid murdnud ja selle tõttu lõikustel käinud, et mõtlesin, et see valu hetk on ju alati mööduv ja ei tapa. Kõigele lisaks, kuna olen nii üliõpilase kui residendina TÜK'is nii palju aega veetnud, on see minu jaoks väga kodune koht ja ma ei tunne end seal "kui haiglas" absoluutselt ebamugavalt. Mulle isegi meeldib seal olla :D Muidugi oli mul palju "segavaid teadmisi" asjadest, mis kõik saaks valesti minna, kuid kuna juba terve raseduse olin pidanud nendest võimalustest mööda vaatama, siis olin selles osas suhteliselt rahulik ja lihtsalt ei mõelnud neile asjadele. 
Paljud tuttavad tegid mulle eelnevalt märkuseid et "ah Sinu jaoks on see kindlasti nagu aevastus ja laps käes", "sul läheb see kindlasti libedalt", "ma nägin unes, et sa pmst aevastasid lapse välja" jnejne. Igal juhul nad kõik eksisid:D
Mingit konkreetset sünnitusplaani mul ei olnud. Lootsin, et kõik hakkab ja kulgeb loomulikult, kuid olin valmis proovima kõiki valuvaigistavaid meetodeid, asendeid jm võtteid, mis vähegi pakkuda on. Otsustasin era-ämmaemanda kasuks ja mul oli temast küll väga palju abi ja tuge – see, et sa saad tähtaja lähenedes kellelegi helistada ja nõu küsida ja see, et Sel päeval ootab sind seal tuttav inimene, muutsid minu jaoks palju raskemaid hetki oluliselt paremini üleelatavaks. 

See lugu pole kindlasti kirja pandud kellegi hirmutamiseks. Kõik sünnitused on nii erinevad ja ma ei tea kas keegi selle teaduslikult ka kunagi suudab ära seletada, miks osadel naistel on sünnitus niiiii valus, et jõuad mitu korda mõelda, et eluga sa sellest välja ei tule, samas osad naised lausa naudivad kogu protsessi ja "hingavad" lapse endast välja. Miks osadel naistel avaneb emakakael märkamatult kodus, vaikselt valutades – teised vajavad sünnituse esilekutsumiseks mitut erinevat meetodit ja lõpetavad ikka keisriga. Miks osad naised saavad tuhude ajal veel kohvikus ja jalutamas käia – teistel võtab iga tuhu hinge kinni ja silme eest mustaks. 
Eks on väga palju erinevaid teooriaid, miks see nii on, kuid suuremas osas on lihtsalt tegemist ebaaususega :D. Aga see on elu ja hoolimata sellest kui raske see teekond siia ilma ka pole, premeeritakse see parima kingiga :) 

Lõputu ootamine

Robini sünnitähtaeg oli 24.september e. siis täitus 40.nädal. Kuna ma teadsin, et alates 37ndast nädalast on laps tegelikult "valmis" – siis põhimõtteliselt olin alates sellest ajast n.ö valvel. Kuni tähtajani oodata polnud mingi probleem, aga alates sellest kuupäevast venis iga päev ja öö niiiiiiiii hullult, et kannatus hakkas vaikselt otsa lõppema. Tegelikult polnud asi isegi mitte selles, et ma ei oleks enam suutnud oodata, vaid pigem selles, et ma hakkasin nii hullult üle mõtlema ja muretsema kõikide võimalike asjade pärast, mis tegelikult polnud kuidagi minu poolt kontrollitavad. 
Kuna mul oli algusest peale UH's beebi pigem keskmisest suurem, oli viimasel trimestril korduvalt juttu võimalikust induktsioonist – makrosoomia (ehk liiga suure lapse) tõttu. Ma ei tea miks, aga ma kuidagi nii väga kartsin seda esile kutsumist. Lihtsalt niinii väga tahtsin, et see kõik algaks loomulikult või siis noh, nii nagu filmis :D. 
Esmalt oli plaan alustada induktsiooniga 27.09 – ehk siis vaid 3 päeva peale TA'd. Käisin veel 26ndal UH's, kus oli oletatavaks loote massiks 4084 grammi. Muus osas oli kõik okei, lootevett piisavalt, junsul oli seal igati mõnus... muidugi null märki sellest, et ta veel tulla tahaks. Emakakael oli selleks päevaks avanenud 1.5cm. See justkui andis mulle lootust, et kohekohe...aga ei. Peale UH'd otsustasin ma ei ma ei ole nõus veel järgmisel päeval esile kutsumisega alustama, mõtlesin, et ootan veel nädalavahetuse...äkki ta tahab just siis tulla :) 
Ma lootsin nii väga peale igat imeliku pistet kõhus, et ohhhh äkki nüüd, ega ei midagi. Mul oli tegelikult väga okei olla kuni raseduse lõpuni, magada sain seni hästi (al.38. nädalast enam mitte selili), mingeid seljavalusid, turseid vms ei olnud ja seda enam tundus iga väike valuaisting, et midagi hakkab käiku minema. 
Mäletan kui hullult ma peale seda telefonikõnet nutma hakkasin, kui sai kokku lepitud, et 30.09 alustame igal juhul induktsiooniga. Aga päev enne ja samal hommikul olin juba väga rahulik ja pigem tahtsin ise ka juba selle beebsuga kohtuda. 


Läheb asjaks

30.09 hommikul seadsime koos (juba 5 nädalat) pakitud kotiga sammud haigla poole, eeldades, et tagasi tuleme ilmselt juba 3kesi. 
KTG's oli kõik okei, väga üksikud kontraktsioonid, mis seni mul juba kuid igapäevaselt on käinud. Otsustati paigaldada emakakaela laiendav balloon – kes sellest kuulnud pole, siis põhimõtteliselt on tegemist põiekateetriga sarnase asjaga, ainult see viiakse läbi emakakaela emakasse ja emakapoolses osas täidetaks väike balloonike. See balloon jääb pmst beebi pea ja emakakaela vahele, nii et laps peaks raskusjõuga selle ballooni emakakaelast läbi suruma. Kuna balloon on umbes 3cm lai, siis kui see oma "töö on ära teinud" ja välja tuleb, siis tähendab see seda, et avatust peaks olema ~3cm.
See paigaldus oli võrdlemisi ebameeldiv, aga ma ei ütleks, et eriti valus (kuid selleks peab emakakael vähemalt pisut lahti olema, kui seda ei ole, siis ilmselt võib see ikka haiget teha küll). 
Hea uudis on see, ei nüüd lubatakse mind koos selle ballooniga koju, nii et kui sünnitegevus pihta ei hakka, saame veel ühe öö kodus magada – mis on iseenesest väga hea uudis. Mõnedel naistel läheb sünnitus peale ballooni paigaldamist ise käiku, kuid loomulikult polnud mina üks neist :D. 
Koju jõudes hakkasin korralikult valutama, need olid oluliselt teistsugusemad valud kui varasemalt olin kogenud. Tegelikult olid need väga sarnased hilisematele tuhudele, kuid kestsid isegi suts kauem, vahel isegi mitu minutit, aga polnud pooltki nii valusad ja olid ebaregulaarsed.  Kogu aeg oli vetsuhäda ja selline igati ebamugav-valus tunne. 
Vähemalt sain aru, et siit enam pääsu pole. Õnneks (ja natuke kahjuks) oli õhtuks asi rahunenud ja sain päris mõnusalt veel terve öö magada. 
Ärgates sain suht kohe aru, et balloon on emakakaelast läbi tulnud, aga muus osas oli kõik ikka endine – välja arvatud see, et minu "Septembribeebist" oli päris kindlasti saanud "Oktoobribeebi".

01.10.19

Täna on Kristjani sünnipäev. Ilmselgelt olime alates raseduse algusest nalja visanud selle üle, et ta saab endale poja täpselt sünnipäevaks, aga alles täna tundub, et just täpselt nii see lähebki. 
Mul on nats paha tunne, kuna olen harjunud igaks sünnipäevaks ikka mingi toreda üllatuse tegema, aga olin rohkem kui veendunud, et veedame tema sünna juba 3kesi sünnitusmajas, niiet olin ikka parajalt "unprepared". Õnneks leidsin ma kapist õigete numbritega tordiküünlad, niiet sain talle vähemalt ühe väikse nutella-saia "tordi" hommikusöögiks serveerida – nagu võite arvata, siis isu meil kummalgi just eriti suur ei olnud. 

Kell 10.00 olime me omadega juba sünnituspalatis. Nagu võis arvata, on avatust nüüd 3cm (ballooni läbimõõt) ja peale KTG'd avati lootekestad.  See oli väga veider tunne, aga vähemalt täiesti valuvaba. Ebareaalne kui palju seda vett mul seal kõhus oli (muidugi pole väga imestada, kuna jõin raseduse lõpus ~5L vett päevas :D) – peale vete avamist läks kõht kohe silmnähtavalt oluliselt pisemaks. 
Sellele järgnes selline mõnus tunnike... reeglina oodatakse kuskil 2h, et sünnitegevus siis ise pihta hakkaks... aga juba 11.30 paiku hakkasid esimesed oiii kui ootamatult tugevad kontraktsioonid, esimese tunni jooksul olid need võrdlemisi talutavad ja kuskil 12.30 tundsin, et see ikka pole naljaasi. Iga tuhu tundus tulevat kiiremini oli veel valusam kui eelmine. Kuskil 13 paiku oli tuhude vahe ~3min ja ma tõesti ei näinud kuskil varianti, et üldse oleks võimalik veel valusamaks minna. See oli selline rõhuv survetunne, mis surus seest poolt ja tekitas sellist teravat aga samas tuima valu. Ma olen igasugust valu tundnud, aga ma tõesti ei oskaks seda võrrelda mitte ühegagi neist. 
PS! Sünnitusvalu pidavat olema nr.2 kõige hullem valu, mida inimene võib tunda.... ja kuna esimesel kohal on põlev inimene, siis noh..."it figures" :D. 
Okei, olin veel rahulik, mõtlesin, et kui nüüd emakakael ilusti avanema hakkab, siis ei tohiks teab-kui-kaua minna, et küll kannatan ära. Pluss mul oli veel kasutamata pmst kogu valuvaigistusmeetodite varasalv, niiet olin pigem positiivselt meelestatud. 
Suhteliselt varakult hakkas mul hullult iiveldama ja lisandus korralik peavalu, mis tegi selle kannatamise grammikese keerulisemaks, kuid püüdsin leida igast asendeid, mis vähegi lihtsustaks seda olukorda. Ütlen ausalt, et mitttttte kuidagi polnud parem:D Naerugaasi ma proovima ei hakanud, kuna selle kõrvaltoimeks võib samuti olla iiveldus, aga sellega oli mul juba nagunii kriitiline. Käisime küll n.ö ettevalmistus-kursustel, kus õpetati tuhudest üle hingama ja erinevaid asendeid, massaaživõtteid, mida partner saaks sulle pakkuda jne, kuid vähemalt alguses ma kuidagi tahtsin lihtsalt igat pidi ise sipelda ja otsida "oma" asendit. Võimalus tuhust "üle hingata" näis valgusaastate kaugusel olevat.
~Kell 15.00 kontrolliti emakakaela. Kui selgus, et see on ikka 3cm, siis see oli minu jaoks paras shokk. Arvasin et ikka midagi peab olema toimunud kui juba sellise kolgata tee olen paar tundi läbinud, aga eip. Siis sain aru, et siin läheb veel kõvasti aega ja iga tuhu üle elamine võtab nii palju energiat, et palusin endale teha epiduraali. 
~16.00. Kahjuks ei olnud ma ilmselt parim patsient epiduraali paigaldamiseks – siplesin korralikult ja no eks tihti on nii, et med.töötajatele selliseid protseduure tehes, ei lähe kõik päris nii nagu peaks. Esimese tunni jooksul tajusin ilmselt korralikku placebo efekti ehk siis kujutasin ette, et läks kergemaks/vähem valusaks, kuid tegelikult see nii ei olnud. Esmalt tundus mulle, et tuhud jäid kuidagi lühemaks ja vist tõesti läks korra kergemaks, kuid reaalset valu leevendust ma ootama jäingi. Selle asemel läks mul vasaku reie nahk tuimaks, mis oli selge viide sellele, et epiduraali valguv anesteetikum ei jõua õigete närvijuurteni ja olulist abi ma sellest ei saa. 
Siinkohal mainin siiski ära, et epiduraal on 100% kõige efektiivsem valuvaigistusmeetod sünnitusel kui selle paigaldamine õnnestub korrektselt. Kui peaksin uuesti sünnitama, laseks ma vajadusel endale kindlasti ka uuesti epiduraali teha. Tean, et erinevate valuvaigistite kasutamisel on nii palju müüte ja arvamusi, kuid kui need kujutaks kuidagi reaalset ohtu lapsele, siis neid lihtsalt poleks tänapäeval enam kasutusel, niiet ma olin väga aldis kasutama kõiki neid võimalusi, mis teeksid selle protsessi vähegi talutavamaks :))
Ebaõnnestunud epiduraalile järgnes paar väga hägust tundi, kuna iga tuhu võttis põhimõtteliselt silme eest mustaks. Vahepeal pandi tilkuma ka oksütotsiin, mis peaks kontraktsioone tugevdama ja emakakaela avanemist soodustama. Nüüd tundsin, et praktiliselt iga tuhu üle elamiseks vajan, et Kristjan mul kas käest kinni hoiab või vähemalt kuskil kompamise lähenduses on:P.  Tundsin, et hakkan kuidagi ära väsima ja isegi sügavalt hingata oli kuidagi raske. 
~kell 17.30 kontrolliti uuesti emakakaela ja selgus, et heal juhul on avatuseks nüüd 3,5cm.... nüüd tundsin ma küll tõelist ahastust ja puhkesin pisaratesse, sest ma sain aru, et need ~5h piina on põhimõtteliselt olnud tulemuseta. Kõik need mõtted mis mu peast sel hetkel läbi käisid olid päris lootusetud, aga üheks domineerivaks mõtteks oli see, et ma lihtsalt suren enne ära kui mingi beebi välja sünnitan. Alates sellest hetkest käis mul pidevalt peas mõte "palun tehke mulle keiser, ma lihhhhhtsalt ei jaksa" – aga ma ei ikka seda päriselt välja öelda ei julgenud, sest kartsin, et äkki nad siis teevadki :D kuid lootsin ikka, et äkki mingi nipiga saan kuidagi ise hakkama, kui nii kaugele (kmhkmk, pigem ikka endiselt lähedale) olen juba jõudnud. 

    Time out

    Nagu öeldud, siis olin ma suhteliselt lootust kaotamas, kuna emakakael lihtsalt ei avanenud ja tuhuvalud võtsid hingetuks. Nägin, kuidas isegi ämmakas muutus vaikselt murelikuks, kui ma seal aina kurvema näoga asendit otsisin. Kui varem suutsin isegi tuhude vahel mõne nalja teha, siis praegu see enam eriti kõne alla ei tulnud. 
    18.35. Järgmiseks valuleevendus võtteks oli paratservikaalblokaad – see on sisuliselt pika nõelaga emakakaela piirkonda tehtav kohalik tuimestus. Selle tegemine on päris ebamugav, kuid efekt pmst kohene.  Miinuseks lühike toimekestus– paarkümend minutit kuni tund. Vahet pole see lühike toime, "andke mulle kas või 1 tuhu puhkust ja olen maailma tänulikum inimene" – oli mul mõttes.
    Parim uudis selle protseduuri juures oli see, et avatust oli nüüd ~5cm. Ikka vähe, aga vähemalt mingi edasiminek nullist. Nii kui paratservikaali toime saabus, vajusin pikali sellisesse unetaolisse seisundisse. Tundsin, kuidas tuhu jälle tuli, aga see oli täiesti üleelatav, isegi lamades. Pisarad tahtsid tõesti tänulikkusest silma tulla, aga väsimusest ei jõudnud ma neidki genereerida. ~ca. 30 minuti pärast hakkasid tuhud jälle hullemaks minema, niiet pidin püsti hüppama. Mäletan hästi, et päris püstises asendis olla oli kõigekõige valusam – ju siis surus beebi kuidagi täpselt sellele kõige tundlikumale kohale. Samas pikutades oli ka tuhu võimatu kannatada, ehk siis laveerisin kuidagi sellise pool-küüraka asendi vahel. 
    Praegu kui ma seda kirja panen tundub võib-olla paljudele, s.h mulle endale, et äkki ma ikka liialdan veits, aga ma lihtsalt mäletan nii hästi, et see kõik oli minu jaoks lihtsalt ebareaalselt-ootamatult-palju raskem-kui ma oleks osanud arvata. Selleks ei ole võimalik valmis olla (Siiski paljudel ei ole üldse valus olnud, nii et ma loodan, et mu lugejad on just sellest leerist). Ma tundsin lihtsalt sellist vastikut süüd kah, et kuidas ma siis ei saa hakkama. 
    Kella ~21 paiku sain uue laksu paratservikaali... kui siis selgus, et avatust on endiselt vaid 5cm, tundus mulle, et päriselt see kõik ongi nagu filmis ja pole võimalik – mikssss mu keha sel kõige olulisemal hetkel ei taha minuga koostööd teha jnejnejne. Mäletan, kuidas siis mõtlesin nende tuttavate peale, kes olid sünnitanud 2-3-4 tunniga... kujutasin, ette kui mitu last mul praeguseks oleks juba sünnitatud :D – tegelikult jälle täiesti ebavajalik hakata ennast selles olukorras kellegagi võrldema, kuid no paratamatule selline mõte mulle pähe tekkis ning paremaks see enesetunnet igaljuhul ei teinud. 
    Nüüd soovitas arst olla mul vaid püstises asendis – lootes, et laps surub nii raskusjõu toimel emakakaela rohkem lahti. Nagu ma juba mainisin, siis see kõige hullem valu oli mul just püsti asendis, aga ma olin nõus nüüd andma endast kõik, sest tundsin, et eriti kauaks minust enam sünnitajat ei ole. Kuna mul kerisid tuhud suht sünnituse alguses kohe maksimum-intentiivsuseni, siis jah valu oli küll hull, kuid kõige hullem ja raskem oli minu jaoks siiski selle valu kestus. See, et sa asi liikus edasi lihtsalt nii mikroskoopilise sammuga. Aga mis seal ikka, vähemalt liikus. 
    Proovisin eeskujuliku patsiendina järgida täpselt arsti soovitusi, ehk olin nüüd pmst ainult püsti asendis – suhteliselt palju abi sain ma nüüd rulaatorist ja muidugi Kristjanist ja ämmakast, kes iga kord kui ma jälle ütlesin, et "ma ausalt ei suuda enam" ütlesid, et "mis mõttes ei suuda, muidugi suudad, nii vähe veel jäänud". 
    Valud olid endiselt kreisid, aga nüüd neid vahesid enam eriti ei olnudki, pluss olin püsti, pluss täiesti läbi ja valudeliiriumis. Nüüd oli aeg aquablokiks - selle valuvaigisti näol on põhimõtteliselt tegu tähelepanu hajutamisega :D – steriilse lahusega tehakse süst alaselja piirkonda naha alla, see süst ise on nii valus, et tõmbab valuaistingu teise kohta. Vot selle süsti tegemise ajal oli esimene kord kogu päeva jooksul kui ma reaalselt karjusin täiest kõrist :D. Nats piinlik, aga taaskord lihtsalt ootamatult valus. See valu õnneks möödus väga ruttu ja ma ei saanudki aru kas või miks sellest abi peaks olema, aga noh, tehtud see oli ja vähemalt hullemaks midagi ei läinud.

    02.10.19

    Tegelikult juba kuskil kella 23 paiku saime aru, et beebi saab endale ikka isikliku sünnipäeva ja ei pea seda papsiga jagama. Veidi enne kella 00:00 tuli arst korra veel tsekkima kuhu asi on jõudnud. Sellest hetkest ei ole mul meeles muud kui sõnad "väga tubli, 8cm!" – whaaaaat 8! See on ju peaaegu täisavatus. Ma isegi ei mäleta kas sain veel paratservikaali või mitte, aga ma-ei-tea-kus-kohast sain ma nüüd enneolematut energiat – olin ainult püsti ja pmst teadsin nüüd, et ma saan sellega hakkama. Mitte et valu oleks kuhugile kadunud, aga ma nägin seda "valgust tunneli lõpus" ja see motiveeris niiiii meeletult. Kuskil tunni jooksul tundsin, et see valu hakkas vaikselt asenduma "pressi" tundega, täpselt sellisega nagu oleks hullllult vaja vetsu minna. Kui ma nägin, et ämmakas sättis kaalu ja teki ja muud sellised beebiasjad valmis, siis sel hetkel tundus see ikka nii ebareaalne, et kohekohe peaks sündima mu enda laps. Ühest hetkest olid tuhud selgelt asendunud pressidega ja noh ega siis ei jäänud muud üle kui pressida. Kogu väljutusperiood kestis mul ~1h ja presse oli ilmselt üle 10, aga minu jaoks möödus see kuidagi nii kiiresti. See oli tegelikult see osa sünnitusest, mida ma reaalselt veits kartsin, kuid minu sünnitusloost, oli see kindlasti üks lihtsamaid etappe. Eks ikka oli valus ja iga press oli lihtsalt uskumatult väsitav, kuid siin andis mulle koostöö Kristjaniga nii palju jõudu juurde - proovisin iga kord pressida vähemalt seni kaua kui Kristjan kõrval "välja hingas" ja no ta tegi seda ekkkkstra pikalt, aga just see oligi antud hetkel vajalik. Lisaks tundsin ma nüüd, et iga press aitab tõepoolest lapse sünnile kaasa, erinevalt tuhudest :D. 
    Pressid olid küll täpselt sellised nagu ma ette kujutasin, nii et nende kirjeldamisele ma palju vunki panema ei hakka. Ainus asi mida algul valesti tegin, oli see, et panin põhirõhu väiksele karjele:D kuid ämmakas suunas kiiresti, et ma nüüd selle sama energia kõik pressile suunaks. See tõesti aitas ja pean ikka uuesti kordama, et ilma Kristjanita oleks see kõik ilmselt oluuuliselt vaevalisemalt läinud. Igal juhul sain ma lõpuks sellega hakkama ja kell 01.45 pandi mu rinnale maailma kõige ideaalsem beebi – 4030g, 54cm. 

      Päris valmis veel ei ole

      Kui ma beebi enda rinnale sain, siis ei hakanud ma nutma nagu filmis. Olin küll kirjeldamatult õnnelik ja lihtsalt niinii tänulik, et temaga oli kõik hästi, kuid number üks mõte oli see, et jessssss et see valu on nüüd läbi. Alles siis sain hakata vaatama kui armas ja imeline see pisike olevus on. Minu laps.
      Väga pikalt ma kahjuks teda imetleda ei jõudnud. Platsenta peaks sündima ~hiljemalt 30-40 minuti jooksul peale lapse sündi. Minul päris nii ei läinud. Kui olin kuskil 10-15min beebiga tutvust teinud püüdis ämmakas natuke kõhule survet avaldades aidata kaasa platsenta eraldumisele, kuid näis, et see on endiselt päris tugevalt kinni. Ma ei mäleta päris täpselt edasist asjade kulgu, kuid üks hetk tundsin, et pikutan kuidagi väga soojas loigus ja sain kohe aru, et mis muud see olla saab, kui veri. Siis tuli jube kiirelt valvearst ja oli selge, et platsenta on vaja narkoosis manuaalselt eemaldada, vastasel juhul võib selline olukord lõppeda eluohtliku verejooksuga. Sama voodiga kärutati mind paarikümne sekundiga samasse opiblokki kus olin aasta tagasi ka ise töötanud ja juba vaatasid tuttavad näod mulle otsa. Nii uskumatult imelik, veider oli olla ise patsiendi rollis, seal voodis lamada. Kuulsin kuidas anestesioloog uuris veidi närviliselt, kaugel sobitus-vered on, mis tähendab, et olukord oli ikka võrdlemisi tõsine, kuid samas ei kartnud ma hetkekski, sest teadsin, et olen heades kätes, pluss suurim kink oli juba käes.  Siinkohal tahaks ära mainida, et kui ma oleksin otsustanud vabatahtlikult kodus sünnitada, siis 99% tõenäosusega ma seda postitust hetkel ei kirjutaks. Tänapäeval on kõige ohutum sünnitada siiski haiglas, sest iial ei tea, mis sünnitusjärgsed komplikatsioonid võivad tekkida ning suur osa neist vajab momentaalset sekkumist. 
      Minul tegelikult väga vedas. Verekaotus oli küll suur >2L, mis on ligi pool kogu veremahust, kuid esiteks sai see koheselt kontrolli alla + teiseks sain kiirelt vajaliku vereülekande ja taastumine oli võrdlemisi kiire :)  Kõige toredam oli see, et kui narkoosist toibusin, said Kristjan ja Robin mind korra veel vaatama tulla – sain esimest korda oma beebsut imetada ja veel natuke imetleda. Ülejäänud öö veetsin mina küll intensiivis ja Kristjan oli värske beebsuga omaette, kuid õnneks sain üsna vara hommikul juba oma väikse pere juurde tagasi. Elu oli saanud täiesti uue tähenduse. 

      See oli meie lugu. Iga lugu on erinev ja erinevat moodi niinii eriline. Minu siiras austus naiste vastu kasvas küll meeletult ja tean, et iga beebi kes siia maailma on tulnud, omab ühte imeliselt vaprat ema– hoolimata sellest, kas beebi saabus siia ilma loomulikul teel ilma suuremate viperusteta, plaanilise/erakorralise keisriga, 1 või 80 tunniga– naised Te olete Vinged!
      Ps! Vabandan, kui ma liiga pikalt ja lohisevalt seda kõike kirjeldasin, kuid tudsin, et lihtsalt mõtteid ja emotsioone tuli korraga nii palju. Kuna hetkel mul siin kommentaaride funktsiooni ei ole, siis võite julgelt mulle tagasisidet/küsimusi saata Instagrami sõnumitesse :)  @isabellagh

      X

      Bella <3

      Kirjutan blogi vabas vormis, kasutan teadlikult slängi ja kindlasti esineb kirjavigu :)

      Kontakt

      isabella.heido@gmail.com