Maldiivid tundus mulle kohe sümpaatse mõttena. Oleme tegelikult emaga seal ka varem 2x käinud (2017 & 2018) ning mõlemad need reisid olid tõelised Puhkused, sõna kõige otsesemas mõttes. Maldiivid on üks koht, kuhu minekust ma alati olin unistanud, kuid see tundus kuidagi nii kauge, võimatu ja liiga kallis mõte. Mäletan kui väiksena sirvisin Travel Magazine’i ja seal olid pildid lumivalgest liivast ja türkiis-sinisest veest, mille kohal just kui hõljusid majakesed. Vaatasin neid ja mõtlesin, et ei ole võimalik, et selline koht päriselt on olemas. Kui emaga 2017 aastal esimest korda Maldiividele sõitma hakkasime, siis valmistasin ennast vaimselt ette, et nii ilus seal ikka pole kui pildil, aga tõepoolest oli. Ja kuna see oli päriselt, mitte ajakirjas, siis tundus see isegi veel ilusam. See pole kindlasti soodne sihtkoht, kuid tegelikult kui varakult piletid valmis vaadata ning ka hotellide pakkumistel silma peal hoida, ei pruugi see hind üldse nii hulluks minna, aga pakkumisi on seal tõesti seinast seina. Mina hakkasin novembrikuus Booking.com’is vaikselt neid hotelle vaatama ja “unistama” ning siis algasid majutuse hinnad tõesti 800€ nädal kuni 100 000 € nädal, kuid Covidi tõttu oli ülipalju häid pakkumisi. Maldiivid koosnevad üle 1000’st saarest, millest vähem kui 200 asustatud ning ~150 on n.ö “private island resort’id” ehk siis n.ö üksikud saared, mille ainsaks ehitiseks on 1 hotell/resort, mis üldjuhul koosneb rannavilladest ja vee peal asetsevates majakestest e. “water-villadest“. Keset saart, tihti kõrge müüriga eraldatult elab hotelli staff. Kindlasti leidub suuremate saarte peal ka klassikalist tüüpi hotelle ja majutusi, aga usun, et n.ö paradiisisaare kogemuse saamiseks, võiks ühe neist n.ö üksikutest saarekestest valida, kui juba minek nii kaugele on. Pandeemia ajal tundus kah selline “private island” tõepoolest parim ja ohtuim sihtkoht.

Ühesõnaga hotellide valik on seal mega kirju ja olen tuttavatelt kuulnud ka üsna kehvasid kogemusi (enamasti on need olnud seotud liiga suure hotelliga ja üldjuhul on nii, et mida suurem saar, seda rohkem rahvast ja “turistigruppe”, mida väikestel saarekestel pea kunagi ei kohta). Kuna booking.com’is ja tripadvisoris on suurem osa piltidest, mis esialgu silma hakkavad n.ö profipildid (mis on alati superilusad, puhtad, uued, lainurk objektiiviga tehtud jnejne) siis vaatan lisaks neile piltidele ja reviewdele mina alati ka pilte google maps’ist ning Instagramist asukoha järgi – see annab oluliselt ausama ülevaate kohalikest oludest 😉  Varasemalt olime olnud sellises resortis (ma ei suuda sellele sõnale head vastet eesti keeles leida) nagu Hurawalhi – jäime ülimalt rahule, aga kuna sinna lapsi ei lubata, siis see läks kohe valikust välja. Sel korral osutus meie valituks – Lti Maafushivaru. See jäi mulle silma Instagramist, kui üks influkas seal käis, siis tema Story’dest ja piltidest märkasin, et seal on valikus 2-korruseline rannavilla basseiniga (Duplex Pool Villa) – kuna plaanis oli reisile minna 4kesi + Robin, siis see toalahendus tundus ideaalne ja mujalt majutustest sellist ma ei leidnud. Veepealse villa välistasime ohutuse mõttes kohe (osad hotellid imekombel ikkagi lubavad broneerida sinna tuba ka väikelapsega. Minu arvates on see superohtlik). Detsembri alguses märkasin, et booking.com’is  oli võimalus see hotell broneerida nii, et vajadusel saab seda tasuta veel paar päeva enne planeeritud reisi tühistada (päris paljudes hotellides oli vähemalt siis ilmselt “tänu” Covidile selline võimalus). Sel hetkel oli see sama tuba minu valitud perioodiks ka -50%(!!!) hinnapakkumisega, nii et kaua ma ei mõelnud. Kirjutasin otse hotellile ning nende pakkumine oli isegi veel grammi võrra parem kui bookingus ja tühistamine tasuta, kui Covidi tõttu reis peaks ära jääma. Mõtlesin, et mul pole ju midagi kaotada, küll siis jaanuaris vaatame, kas tahame minna või mitte. Lennupiletitele ei hakanud enne üldse mõtlema. Ps! Paljud küsisid kui palju selline ööbimine ja reis üldse maksma läks. Lennupileti hinnaks tuli ~1300€. Majutusehinnad on selle hotelli kodukal üleval. Need parajalt krõbedad (nii et -50% oli ikka vägaaa suur võit) ning varieeruvad suures ulatuses vastavalt hooajale. Olen arusaanud, et põhi suvitushooaeg Maldiividel on vist dets-märts. 
Enamus resortides on sul võimalik valida kas all-inclusive pakett (hommik-lõuna-õhtusöök ja enamasti ka joogid hinna sees) või half-board (hommik- ja õhtusöök hinna sees). Kuna Robini isud ja söögiajad on veidi ettearvamatud, siis valisime all-inclusive variandi (tuli kokkuvõttes ilmselt soodsam, kui jookide ja lõunasöögi eest iga päev juurde maksta). Toa broneerimisel lisandub automaatselt hinnale ka transport vesilennukiga Male lennujaamast hotelli (~300-400 USD/in). Seda ei pea ise orgunnima hakkama, vaid hotell enamasti kohe pakub seda võimalust, sest muud moodi saarele lihtsalt ei saa. Küll aga olen kuulnud, et transport mõnele saarele, mis on Male’le piisavalt lähedal, võib toimuda ka paadiga. Eks see sõltub siis juba hotellist.
Lisan siia mõningaid pilte meie villast ja saarekesest.

Nagu mainitud, siis enne jaanuarit me lennupileteid isegi vaatama ei hakanud. Kuna hotell oli meil bronnitud alates 15ndast, siis kuskil 5nda jaanuari paiku hakkasime alles sellega tegelema. Praegustes oludes vist polegi mõtet lennupileteid eriti varakult ette osta, kuna lennuliine tühistatakse ja muudetakse pidevalt, nii et selline viimasel hetkel tegutsemine tundus sel korral isegi mõistlikuna. Lennupiletite otsimisel palusime abi ühelt reisibüroolt (Carlson Wagonlit), kuna tahtsin, et keegi oleks abiks ja kontrolliks üle kõik tingimused/piirangud, mis praegusel ajal reisimisega võivad ette tulla, et siis lennujaamades ei tuleks üllatusi. Muus osas oli reis ikka suhteliselt otsast lõpuni enda orgunnitud. Hakkasime pileteid ära ostma samal hommikul, kui saime teada, et üks meie pereliikmetest on Covid “+” ja meie lähikontaktsetena peame jääma 10ks päevaks kontaktisolatsiooni – nii et see reis oli siis tühistatud 😀
Ühtpidi oli see suhteliselt suurt kergendus, kuna ma ikka iga päev kaalusin sada korda, et kas ikka peaks minema või mitte – pandeemia ajal, väikelapsega, rasedana. Samas olin ma ka päris kurb kuna just vahtult enne seda karantiini-uudist olime otsustanud, et mis seal ikka, võtame selle reisi ikka ette. Olin ikkagi pea terve aasta olnud Robiniga päriiiis kodune ja viimasel ajal rasedana eriti kuskil külas ma käia ka ei julgenud kuna haigestumus oli nii palju tõusnud ning ka palju muid viirusi liikvel. Olgem ausad, ega see reisimise mõte mulle ka kõige targemana ei tundunud, kuid kuidagi tundsin, et nii väga vajaks seda väikselt vaheldust enne, kui teine beebi meile kampa saabub ja veel kodusemaks jään. Enne Robini sündi olin veendunud, et reisime Robini esimese eluaasta jooksul täiega ringi (kuna puhkuspäevad ei ole ju emapuhkusel loetud;), aga tundub, et 2020 aastal olid hoopis teised plaanid, nii et mis seal ikka :D.
Kui isolatsiooniaeg oli õnnelikult läbitud ja negatiivne test käes, mõtlesime, et äkki ikka läheks. Noorem õde mul kahjuks enam reisisellina ei kvalifitseerunud, kuna läbipõdemise järgselt PCR-test nii pea tagasi negatiivseks ei lähe ja Maldiividele antikehade olemasolu (mis viitaks läbipõdemisele või vaktsineerimisele) sissepääsu luba ei andnud. Kuna mul vanem õde oli juba mõnusalt ca. nädalakese Maldiividel puhanud – siis ta uuris otse hotellist ja saime neilt ka kinnituse, et ~nädala pärast oleks meile 10ks päevaks sama tuba, sama hinnaga pakkuda küll. Vedas väga, sest booking.com’ist vaadates oli enamus tube juba välja müüdud ja/või hind 2x tõusnud.
Omaette murekoht oli nüüd see, et mul täitus täpselt päev enne (uuesti planeeritud) reisi 28.rasedusnädal, mis tähendab 3.trimestri algust, mis omakorda tähendab seda, et enamus lennufirmasid nõuvad sel ajal reisides värsket arstitõendit, et rasedus on seni kulgenud ilma oluliste komplikatsioonideta ja pole vaja vahepeatuseid raseduse tõttu teha (tegelikult, kuidas arst saab seda garanteerida? Ega ei saagi, raseduse ajal reisimine on nagunii omamoodi riskantne ja selle otsuse eest vastutasin ma ikkagi ise). 
Raseduse pärast muretsesin ma algselt ilmselt kõige rohkem, kuna iiiiial ei tea, mis võib juhtuda ning eks korraliku arstiabi kättesaadavus sellisel pisikesel saarel on ikka trikikas. Veel kõhedamaks tegi mind see, et “aprillibeebide” fb-grupis oli selleks ajaks juba paar vaprat võitlejat ilmale tulnud. Kohapeal oli küll arst olemas ja kuna meil oli tema kabinetti paaril korral ka asja, siis viskasin kohe pilgu peale ja küsisin igasugu küsimusi – tundus, et kõik vajalik esmaabi osutamiseks oli seal tõepoolest olemas, kuid valmisolekut enneaegseks sünnituseks oleks sealt olnud iseenesest mõistetavalt palju loota. Olemas olid kõiksugu ravimid, haavahooldus ja -puhastusmaterjal,  lihtsamad kirurgilised instrumendid, lokaalanesteesia võimalus (nt. värske lõikehaava puhul õmblusmaterjal) jne, kuid tõsise terviserike puhul või näiteks sünnitegevuse käivitumise puhul, oli lähim haigla (loodetavasti ka intensiivravi võimalusega ) 20min paadisõidu kaugusel. 
Ehk siis esimene dokument, mida tegelikult mul vaja oli, oli mu rasedust jälgiva arsti poolt allkirjastatud tõend, et kõik on seni olnud ok (see vorm võib erinevatel lennufirmadel olla erinev ja varieerub ka nädalate arv, alates millest tõendit nõutakse, nii et rasedana reisides seda kindlasti eelnevalt chekkida). Ma mitte ei kartnud, et arst ei tahaks mulle seda tõendit anda, vaid kuidagi lihtsalt selles olukorras ei tahtnud seda ise küsida…kui saate aru mida ma mõtlen 😛 aga kuna seni oli kõik okei olnud, siis muidugi ma selle tõendi ka sain. Qatar Airways kontrollis selle dokumendi olemasolu küll väga pingsalt, tegi koopiaid jnejne (Robinit oodates käisime 28.ndal nädalal Hispaanias ning AirBaltic küsis vaid suusõnaliselt, kas mul arstiluba lendamiseks olemas, kuid ei midagi enamat). Samas erinevalt AirBalticust, kes tegi eelmise rasedus ajal mul reisimise pigem kordades ebamugavamaks, oli Qatar lihtsalt niiiii super ja paigutas meid alati võimalusel esimesse ritta (kui oli rohkelt jalaruumi) ning püüdis meie kõrvalt üldse kohad tühjaks jätta. Qatari lendudel olid kohad Covidi tõttu nagunii paigutatud nii, et keegi ei istunud kõrvuti – 3’ses reas max. 2 täidetud kohta. Nii et igati mugav. 

Veel dokumente, mis reisimiseks vajalikud:
– negatiivne PCR-test (tehtud 96h enne esimese reisi väljumist) Selle tegime me Synlabis, kuna neilt saab väga hea selgesõnalise 3-keelse sertifikaadi, et tegemist on “PCR” testiga ja negatiivse tulemusega. Aeg soovitavalt broneerida paar päeva enne vajalikku kuupäeva. 
– Maldiividele sisenemiseks vajalik tervisedeklaratsioon ja pilt selle QR-koodist (täidetud ~24h enne riiki sisenemist). Soovitavalt täita see kodus, kuna meilt nõuti seda QR koodi juba Tallinna lennujaamas.
– kinnitus/koopia hotelli “voucher’ist”, või mingi kinnitus selle kohta, et Teil on seal kindel öömaja olemas. Seda nõuti meilt ka päris mitmes kohas.
–Reisikindlustus. Alati ja kindlasti olgu see tehtud. Kui enamasti on mul pangakaartiga seotud kindlustusest ka reisidel piisanud, siis sel korral tegime lisaks ka Salva kindlustuse, kuna see kattis ka Covid-juhtumitega seotud ravikulud (paljudel tavakindlustustel on need juhud n.ö tärniga välja jäetud. Superrumal minu meelest, aga kindlasti tasub ka see üle kontrollida)

Meie lennuplaan: Tallinn-Stockholm-Doha-Male-Maafushivaru.Lendude kestused vastavalt – 1h-6h-4h-40min. 

Kõikidel lendudel on maskid kohustuslikud (ma sain aru, et kõigil, alates 6aastastest, kuid ma ei näinud ka ühtegi vanemat last, kes oleks maskiga olnud). Söömiseks/joomiseks võis maskid ära võtta kuid kui neid kohe ilusti tagasi ei pannud, tuli stjuardess seda meelde tuletama. Ka lennujaamades pidi mask pidevalt ees olema. Minu jaoks on see juba kuidagi nii normaalne, et pigem tekitab turvalist tunnet kui ebameeldivust. Enamus lennujaamades olid paljud poed ja enamus söögikohtadest suletud, kuid mõne väikse putka ikka leidis, et juua või mõne snäki osta. Lennujaamad olid suhteliselt tühjad, järjekordi eriti ei olnud ja enamasti hoidsin inimesed ikka väga viisakalt 2m vahet, ei istunud põmmdi sulle kõrvale. Ainuke asi, mis mu muretsemise-levelit pidevalt üleval hoidis, oli see kui Robin mingeid üldkatsutavaid pindu patsutas ja nu eks ikka siis need näpud otse suhu läksid. Kui aga vahetult enne lennukile minekut minu, piletikontrollija ja kõigi järjekorras olevate inimeste jalgevahelt üks ~8kuune läbi roomas, siis sain aru, et tegelikult meil isegi hästi, et Robin juba omal jalal:D. 
Taaskord langesime sellesse lõksu, et Stock-Doha & Doha-Male lennu vahe oli vaid 1h (igaaaaa kord kui sellise graafikuga lende pakub, siis oleme mega skeptilised, kas on mõtet riskida, sest elu on näidanud, et pikad lennud kipuvad ikka hilinema ja üldjuhul on suurtel rahvusvahelistel lendudel mõistlik minimaalne vahe ~2h). Reisiagent arvas, et sellest ei tohiks probleemi olla ja ilmselt polekski olnud, kui Stockist tulema hakates poleks lennuk lumetormi tõttu 1,5h lennujaamas tiirutanud. Niisiis jäime Doha-Male lennust juba enne maha kui olime Dohas maandunud. Ega ma ei olnud selle üle eriti õnnelik, sest üleväsinud 1-aastasega keset ööd kuskil võõras lennujaamas uue lennu otsimine ei tundunud üldse see asi millega ma tegeleda tahaks 😀 aga elu lapsega on mind vist ikka kuidagi vähemalt mingites aspektides chillimaks teinud, samas mingites asjades olen just kuidagi rohkem muretsema hakanud ja põnnama löönud, et ju siis lihtsalt ongi kogu elu heas mõttes pahupidi pööratud:D  Kui varem oleks ma sellises olukorras juba freak-out’inud ja hullult pabistanud kas ja kuna me nüüd üldse edasi lennata saame, siis sel korral mõtlesin, et ääääh, küll leiame mingi variandi. Ja muretsemiseks ei olnudki põhjust. Nii kui me Dohas maandusime, ootas meid väravas juba Qatar’i esindaja, kes palus meie passe, et meile uued piletid teha lennule, mis väljub tunni pärast. Sellist service’t polnud ma veel varem näinud – enamasti saadetakse lennust maha jäänud reisijad oma pagasit välja võtma ja pmst ise vaatama, kuidas edasi saab, aga kuna ka Stockholmist tulnud lend oli Qatar’i oma, siis ilmselt tundsid nad ennast vastutavatena. See kõik oli igal juhul mega tore. Lennukis pandi meile kohad ka jälle kõige ette, nii et saime mõnusalt jalgu sirutada ja kuna lennuk oli reaalselt kuskil 20% täitunud, siis saime kõik pikuti 3 koha peal laiutada (Robini und valvasime siis kordamööda).

…Ok ma sain just aru, et kui ma samas tempos seda postitust kirjutan, siis enne sügist ma seda igaljuhul valmis ei saa 😀 proovin vähe tempot tõsta.

Aga nüüd siis veidi beebiga reisimisest, või noh mis beebi – 1a4kuusega 😉
Eks mul oli parajalt suur pabin sees, et kuidas ometi me selle lennuaja ära sisustame, sest Robin pole absoluuuutselt selline laps, kes suudaks paigal istuda. Ainult vahel kui jääb pikemalt multikaid vaatama, siis on selline ~15min rahu 😀  Kodus ta ikka leiab tegevust ja ma ei pea päris koguuuuu aeg kõrval mängima, aga ta lihtsalt tahab liikuda ja kodus liigub pmst ainult joostes. Nii et paras challenge ootas ees. Ma kuidagi lihtsalt ei tahtnud enne selle mõttega ennast eriti stressata, kui aeg oli käes – teadsin, et siis ju pole nagunii pääsu 😀

Asjad mis Robini jaoks lennujaama/lennukisse kaasa võtsime: Snäkid/jook (kõrrega pudel); paar raamatut, mida tal oli põnev korduvalt vaadata; Ipad (kuhu olin salvestanud rohkelt tema lemmiklaule ja Peppa jne) ja siis muidugi mähkud, märjad salvakad, vahetusriided ja muu selline n.ö tavakraam + sihtkohta jõudmiseks õhukesed riided & müts, mille vastu talveriided saime kiirelt vahetatud. Lennujaamas liiklemiseks super käru – Easywalker Jackey (see käib ülilihtsalt kokku-lahti ja mahtus ilusti kõikide (v.a Tallinn-Stock) lennukite pagasilaekasse.

Esimene lend oli superlihtne (1h), Robin polnud veel väsinud, vaatasime raamatuid ja kõik chill.

Teine lend (6h) oli see-eest suht pingeline 😀 Robin jäi lennukisse minnes kohe oma päevaunne – lootsin, et jess, kui ta nüüd 1-2h magab siis ainult 4h vaja sisustada. Kahjuks nagu mainitud, tiirutasime me ~1,5h lennujaamas, enne kui õhku tõusime, nii et õhku jõudes oli Robin juba mõnusasti ennast välja puhanud 😉 Kui ta ärkas, vaatasime me Kristjaniga väikse muigega üksteisele otsa, sest me teadsime, et see mis nüüd ees ootab on valgusaastate kaugusel 2kesi reisimisest 😀 Mõtlesime, et kuidas me üldse kunagi 2kesi reisides olime saanud mõelda, et miskit on seal ebamugavat, või et lend on liiga pikk või mida iganes. Ütleks meile nüüd keegi, et pikuta siin rahulikult 6h, vaata filmi, loe raamatud või tee mida soovid, siis tunduks see ju ebareaalse luksusena :D. Aga ei, tegelt polnud midagi hullu, mis see kõige hullem asi saab ikka olla – laps nutab terve lennu? – suhteliselt ebatõenäoline, et päris terve lennu. Iga rahulik pooltund on juba suur võit ja jälle lähemal oma sihtkohale! 
Eks me siis opatasime teda kordamööda – näitasime raamatuid, ipadi, multikaid, pakkusime süüa. Proovisime ka vahekäigus ringi liikuda, aga seal võttis ta kohe jooksusammu üles, nii et see ei tundunud eriti mõistlik. Esimesed 3h läks isegi suht kiirelt, aga siis tuli esimene korralik jonnihoog ja tundus, et unne jäämine oli Robini valikutes hetkel küll viimasel kohal 😀 nii siis saime aru, et tuleb need ülejäänud 3h ka kuidagi mööda saata. Loomulikult ei soovita ma ekstra kellelgi reisi jaoks tahvelarvutit osta, aga sellest oli paljuuuu abi. Õnneks on suurematel lennukitel ikka kõigil oma telekad ka ja sellega toimetamine (puutetundlik ekraan) pakub ka pisikestele mõneks ajaks tegevust. Ta avastas ka selle, et kõrvaklappidest tuleb häält, nii et siit võitsime jälle paarkümend head minutit 😉
Siiski oli mu suurimaks motivaatoriks ja tuju ülevalhoidjaks perekond, kes istus meist üle vahekäigu — 4 lapsega (vanusejärk kuskil 6kuud, 2a, 3a, 5a). Vot see tundus juba katsumus. Lapsed röökisid vaheldumisi, hüppasid üle toolide, kukutasid asju maha ja soovisid igaüks erinevaid toite ja tähelepanu. 6kuune oli neist kõige leplikum ja veetis suure osa ajast rinna otsas. 5aastane toimetas pidevalt vahekäigus — ühtäkki oli ta mu söögikandiku kõrval, üritas mu joogist vist sõõmu võtta, aga kukutas kogu kupatuse mulle sülle. Ma isegi ei ärritunud grammigi, sest see kõik tundus täiesti loomulik kadu :D. See oli vist ka ainus hetk, kui nägin, et pereisa hetkeks oma pahameelt laste suunas näitas ja minu ees vabandas, muudel hetkedel olid nad küll koos naisega chillinduse-maailmameistrid, ausalt. Kui nemad saavad 4 mudilasega reisitud, siis no kamoon, mis häda meil ühega on. Isegi veel rahu majas, et teine beebs meil kogu lennu kapriisideta suhteliselt piiratud ruumis veetis 😉 

Nii et kokkuvõttes, ega see lend polnud selline asi, mida ma suurima heameelega tahaks korrata, kuid ma mõtlen alati, kui mingis ebamugavas olukorras olen, et “see on ju ainult See üks päev või See üks hetk elust”, mis tegelikult möödub kiirelt ja paneb Sind jälle tavaolukorda hindama.

Lennujaamas oli täiega mõnus – Robin lihtsalt jooksis ennast tühjaks 😀 Kui lendude vahe on pikk, nagu meil ntx tagasitulles, siis on ka seal trikikas seda aega sisustada, aga usun, et kuskil 7-8 kuusega, kelle põhitegevuseks on roomamine/käputamine, on see oluliselt keerulisem.

Kolmas lend (4h) oli easypeasy, sest Robin jäi juba enne lennukisse minekut ööunne (lõpukssss) ja tudus peaaegu reisi lõpuni. Maandumise ajaks ärkas. Aaa unustasin mainida, et õhku tõustes ja maandudes pakkusin talle igaksjuhuks ikkagi juua, kuna mulle tundus, et esimesel lennul läksid tal ikka kõrvad lukku ja nutu kõla järgi tundus, et see polnud niisama jonn, vaid ikka tegi veidi haiget. Pidevalt neelatades on lastel lihtsam rõhke ühtlustada.

Neljas lend (40min vesilennukiga) – oli ka okei, sest see oli lihtsalt nii lühike, kuigi oli Robin selleks ajaks juba taas parajalt üleväsinud (öösel kokku maganud kuskil 6h tavapärase ~11h asemel) ja jonn oli lihtne tulema. Lisaks olime ju nüüd saabunud -20kraadist +30’sse ja see kuumus oli kõigi jaoks alguses suhteliselt väsitav. Robin on meil palavuse suhtes eriti tundlik ja nii kui lennujaamast väljusime sain aru, kuidas see palavus Robinit sekundiga häirima hakkas. Õnneks saime kiirelt vahetusriided selga ja see parandas veidi olukorda.
Sõit vesilennukiga tundub väga uhke, aga ma ütlen ausalt, et minu jaoks oli see üks kogu reisi hirmsamaid osasid:D Esiteks toimub lennukile minek avatud purde pealt. Lennukise astud sa sisuliselt üle vee pandud redeli. Enda pärast ma ei põdenud, aga ma nii kartsin, et äkki Robin viskab ennast just sel hetkel Kristjani süles vibusse (mida talle viimasel ajal hullult teha meeldib) ja lihtsalt rapsib ennast kuidagi “opalt” lahti või komistavad nad koos vette. Mingit päästevesti, ega muid ohutusnõudeid seal küll ei järgitud. Mitte, et see oleks neist kuidagi hoolimatu suhtumine olnud, vaid pigem selline “no problem” ja chill oleks oli kõigil. Okei ma saan aru, et see vette kukkumise osa on ikka kõige hullema stsenaariumi ettekujutamine, aga paratamatult muretsed sa lapsega reisides ikka iga sellise pisiasja pärast, mis muidu ilmselt mõttessegi ei tuleks. No tõesti, ma pole kunagi mingi hull põdeja olnud ja nüüd siis selline häda:D Lennuk ise on klassikaline “moosiriiul”, koliseb ja müriseb. Esireas olles istud sa pmst jalgadega kokpitis. Piloot oli üldse paljajalu. Loomulikult ei olnud Robin huvitatud nii põnevas kohas paigal istumisest, aga müra oli nii suur, et tundus, et see hajutas veidi tähelepanu ja väsimusest tingituna suutis ta selle lennu ikka suhteliselt paiksena Krisjani süles veeta. Kui vesilennuk juba õhku tõuseb, siis see müra ja kolin veits vaibub ja päris äge on neid pisikesi saarekesi ja helesiniseid laguune kõrgelt vaadata – iseenesest ikka lahe kogemus. 

BTW – täpselt aasta tagasi käisime Robiniga Dubais, siis oli ta 4 kuune ja kogu orgunn oli tegelikult oluliselt lihtsam – õhku tõustes/maandudes imetasin teda, lootes, et tal nii kõrvad lukku ei lähe. Suurema osa ajast ta nagunii tudus ja kui ei tudunud siis vähemalt ei olnud tal kuskile liikuda, sest ta veel ei osanud seda soovida 😀 piisas beebimänguasjade/kõristite näitamisest kuni jälle jõudis kätte uus uneaeg. Küll aga mäletan, et siis oli paar jonnihoogu enne uinumist ikka max.volüümi peal ja ca. 20 minutit järjest ja rahustamine mul siis veel eriti käpas ei olnud. Kristjan ilmselt pidi ka piinlikkusest maa alla vajuma, aga ta püüdis ikka samas väga supportive ka olla (kuid tundsin kuidas ta endamisi mõtles, et “never again” :D). Ümberringi inimesed ahhetasid ja vaatasid, mind sellise näoga nagu ma oleks neile isiklikult midagi teinud, ma ei lasnud ennast sellel häirida. Kunagi olin ka olnud see “ahhetaja” (kuigi alati püüdsin neid vanemaid mõista), aga nüüd tahaks lihtsalt kõigile neile emmedele teha pai ja öelda midagi julgustavat, kes lennukis/kohvikus või kus iganes vaikses avalikus kohas üritavad oma hüsteerias beebikest rahustada. Ma teaaaan mida te tunnete ja see on okei, et mõned lapsed nutavad rohkem ja neid ongi raskem rahustada ja sa ei peagi suutma teda minutiga vaigistada, mis sest, et oled ta ema! Sel reisil istus meie ees pere 6kuusega, kes kogu lennu vältel ei teinud näiteks ühtegi piuksu. Ei mõista mina kuidas see on võimalik, aga ju siis on :D.
Ps! Nii pisikese (<1a lapsega) tasub kindlasti uurida, et kas lennuk, millega lendate pakub n.ö “baby bassinet’i” ehk siis seda korvikest esireas, kuhu saab beebsu sisse magama panna. See muidugi eeldab seda, et olete kohe pileteid ostes valinud need kõige esimesed kohad (enamasti suure jalaruumiga).

Alates hetkest, mil ma Robiniga esimest korda Tallinnasse sõitsin, sain aru, et minu enda asjad on nüüd igal väljasõidul täiesti teisejärgulised:D. Varem ikka hullult enne reisi sobitasin outfite, mõtlesin isegi millega pilte tahan teha, võtsin ehteid kaasa, suure hunniku meigiasju jnejne. Nüüd siis pakkisin enda asjad umbes 5minutiga, aga Robini asju pakkisin 4 päeva, kuna ma täiega kartsin, et midagi olulist jääb maha ja sellel väiksel saarekesel pole kohapealt sõna otseses mõttes mitte midagi muud osta, kui päikesekreem, hotelli logoga nokats ja kala-aabits :D.
Ega endal mul suurt midagi vaja polnudki. Paar paari ujukaid, plätud (kuigi enamus ajast käisin paljajalu ) ja õhukesed kleidid, mida oli lihtne peale ujukate tõmmata. Mõned meigiasjad võtsin isegi kaasa, aga neid kasutasin ainult 1 korra 😀 – muidu olen ma täiega meigihull, aga sellises kohas lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda. Selleks, et pildil vähegi kaubanduslikum välja näha oli mul 2 super-häkki: esiteks käisin paar päeva enne reisi Arabellah ilusalongis spreipäevituses (theee best) ja teiseks panin endale ripsmepikendused (Keiti Allas), nii et tegelikult oli kogu reis vähemalt “nägu peas” ja üle poole reisist korralik jume ka peal. Rasedana ma eriti päevitada ei julge, kuna see periood on eriti soodus pigmendilaikude tekkeks, nii et pigem karta kui kahetseda.. ja näole ma anyway enam päikest eriti lasta ei taha (sest You know, kes saab sel suvel 30 :D)  – igaljuhul SPF 50 on suur sõber ja võiks seda olla ka mitte-rasedana 😉 Aga jah, spreipäevitus oli oiiii kui õige valik, kuna muidu poleks ilmselt keegi uskunud, et me õega oleme üldse ühelt planeedilt (ta oli juba eelnevalt 2+2nädalat Mehhikos ja Maldiividel peesitanud). Ps! Spreipäevitus säilib mul suhtliselt veatuna enamasti kuskil 5 päeva ja siis hakkab vaikselt kuluma, kuid kulub enamasti väga ühtlaselt. Mõni piirkond, nt. käekella rihma alune kulub enamasti rutem ja selgema piirina, aga ma ei tea, mind see ei häiri:) pluss kui on soovi jume pikemalt hoida, siis saab kasutada spetsiaalset n.ö järk-järguliselt pruunistavat/päevitust pikendavat kreemi (Arabellah salongis müügil Bronzing Custard nime all, mulle täiega meeldib seda ka niisama  perioodil kasutada)
Aaa ja minu jaoks üks olulisemaid asju – ikka fotokaamera 😀 Kusjuures, esimest korda üle paljude aastate otsustasime mu suure kolaka peegelkaamera (Canon 5d Mark IV) maha jätta ja võtsime kaasa oluliselt kompaktsema hübriidkaamera – Sony a7III. See õigustas ennast täielikult. Võrldluseks ütleks nii palju, et Canoniga on ilmselt natuke lihtsam saada väga head pilti ilma suurema pingutuseta, kui kui natuke oma kaamerat tunda, saab Sony’ga väga hästi samaväärse teha. Peamiseks objektiiviks meil Zeiss f1.8/55mm. 

Robinile
– UV-kaitsega ujumisriided ja müts (hooajaväliselt võib nende leidmine suhteliselt trikikas olla. Next, Lindex, Reisipisik.ee ja HM on need kohad, kust mul õnnestus miskit leida) Need on ilmselt kõige-kõige olulisemad. Päikesepõletus lapseeas on esiteks üks suuremaid riskifaktoreid hilisemas elus melanoomi tekkeks ja isegi ei taha ette kujutada kuiiiii halvasti üks päikesepõletusega laps ennast tunneb ning tõsisemad juhud võivad ka haiglas lõppeda. Üleüldse tuleb lapsega päikese käes viibides ikka väga ettevaatlik olla, kuna meie pisikestel junsudel on ülekuumenemine väga lihtne tekkima. Meie püüdsime suurema osa ajast varjus olla, pidevalt talle juua pakkuda ja päiksekreemi värskendada.
Mütside valikust soovitaks kindlalt seda venivast kangast & nokaga variant, mis on ilusti kummiga ümber pea (meil seda ei õnnestunud õiget suurust saada, aga tundsime vägaaa puudust). Kõik teised (puuvillased suvemütsid, “mitte-ideaalselt-parajad” nokatsid) kipuvad ikka maru kergelt peast ära tulema ja ajavad last veel rohkem närvi kui ta muidu ka väga suur mütsi-fänn pole 😀
— lühikeste varrukatega pluusid, maikad, püksid. Mida õhulisemad ja lohvakamad (1 nr suurem) seda mugavam tal tundus olevat.
– mähkud (nii tavalised kui ujumismähkud). Nende varud pidid olema kaetud, sest ega kohapealt midagi osta polnud. Ps! Kellel veel pole selles osas kogemust, siis paljudes hotellides ei lubata lapsi ilma ujumismähkudeta vette, nii et need ka alati soojale maale kaasa võtta 😉
– Mõned pudru-/püreetuubid ja tuttavad lemmiksnäkid. Suurema osa ajast sõi Robin meiega ikka tavatoitu, aga igaksjuhuks alati hea kui natuke tuttavaid maitseid on ka kaasas, enne kui ta uue menüüga harjub 😉 Piimaga näiteks läks meil nii, et Robin oli harjunud seni õhtuti enne tudumist tavalist piima jooma. Võtsin igaks juhuks kaasa Aptamil 2 ja 3, kuna nr.2 oli ta enne tavapiimale üleminekut isukalt joonud (kui kohalik variant ei peaks maitsema). Reisile jõudes otsustas ta, et talle ei meeldi ei kohalik piim, Aptamil 2 ega 3 :D. Ja niimoodi me siis õhtusest piimajoomisest ta võõrutasimegi – esimesed ööd ta muidugi nõudis “pippi”, aga jäi endale kindlaks, et meie pakutavaid variante ta igal juhul juua ei plaani.
–Päikeseprillid – esmapilgul tundus mulle, et need pigem siuksed “coolid” asjad, mida laps küll ette ei pane, kuid tegelikult häiris (lõpuks) see üliere päikesekiirgus Robinit isegi rohke, kui need prillid peas. Ja eks tegelikult ole väga õige nii tugeva päikesekiirguse eest neid pisikesi silmakesi kaitsta 🙂
–Burnshield geel – see võiks tegelikult alati soojamaa reisidel kaasas olla ja koduapteegis on see lausa hädavajalik. Tegemist on geeliga, mida kasutatakse kõiksugu põletuste esmaabis ning ka päikesepõletuse puhul on see minu arvates üks ainsaid preparaate/kreeme/geele, mis reaalselt aitab.
–Reisiapteek vääriks ilmselt eraldi postitust, sest see võtab enda alla suure osa minu pagasist 😀 aga Robini tarbeks olid mul seal kaasas – paracetamol küünlad, Linex baby (kui peaks mõni kõhuviirus kimbutama), inhalaator (+füsioloogilise lahuse ampullid), Rinomer (nina aspiraator), Zyrtec tilgad (igaks juhuks, allergia korral), laia toimespektriga antibiootikum-lahus (sagedasemateks bakteriaalseteks infektsioonideks) – kaks viimast on retseptiravimid. 
–Mänguasjadest olid meil kaasas pmst ainult panged ja veeloomad basseinis sulistamiseks. Ma kuidagi aimasin, et kõik muu mis looduses ja uues kohas oli, tundus talle nagunii oluliselt huvitavam, kui mõni kodust kaasa veetud asi.
–Jalanõud? – kuna meie minek oli siiski võrdlemisi “eksprompt”, siis mul lihtsalt ei õnnestunudki Robinil leida mingeid suviseid jalanõusid peale tossude (kuskil lihtsalt ei müüda keset talve midagi ja tellides enam ei jõudnud). Nii et jäin lootma sellele, et ka tema eelistab pigem paljajalu käia. Kas siis läks nii…. 😀 ?

Nonii. Lõppude lõpuks jõuan ma siis sihtkohani ka ja mul on väga hea meel kui mõni lugeja ka siiani jõuab :D.  Vesilennukilt maha tulles astusime otse paadile, mis viis meid oma hotelli saarekesele (5min kaugusel). Pidime mu õe ja ta peikaga kohtuma paari päeva pärast (nad läksid vahelduse mõttes nädalaks ühele teisele saarele) kuid randudes ootasid koos hotellimeeskonnaga ka nemad meid (varjasid ennast algselt päiksevarjude all) – see oli niiiiiiiiii lahe üllatus! Nägime küll viimati alles jõuludel, kuid enne seda oli koroona tõttu nii pikk paus vahele jäänud, et juba oli väike hirm ja kurbus sees, et ei tea millal jälle näha saab. 
Saabusime kuskil 12 paiku päeval. Saime oma toa suhteliselt kiirelt kätte ja Robin sai ruttu (lõpuks voodisse) lõunaunne pandud. Nagu ma mainisin, siis seal on kõik toad n.ö “villad” – meie oma oli 2-korruseline, mõlemal korrusel magamistuba, vannituba, üleval rõdu, all “out-door shower”, terrass basseiniga ja kohe sealt edasi meri & rand. Basseini olemasolu meie “tagahoovis” oli mul ilmselt kogu kompleksi lemmikosa, kuna seal veetsime Robiniga suurema osa päevast. Ideaalseks tegi selle see, et pool bassust oli n.ö lastebassein ja pool selline kus ise mõnusalt ujuda või Robinit ujutada sain. Muidugi me vanad külmavaresed tundsime päeva alguses alati, et seal on kuidagi jahe, kuigi õues oli 29-30kraadi ja bassus ~26 ma pakun :D. Mul ema elas üleval korrusel (seal tegi Robin ka päevaunesid) ja meie Kristjaniga all.
Esimene päev oli tegelikult väga edukas, kui nii öelda 😀 Robin oli täiiiiiesti üleväsinud, kuid uuest olustikust nii põnevil, et  jooksis liival edasi-tagasi, viskas liiva, korjas merekarpe, istusime koos rannal lainete piiril ja mängisime liivapangede jms. Olin nii rõõmus, et “oh Robinile megalt meeldib vesi, liiv ja päike ning isegi palavus ei tundunud sugugi häirivat jnejnejne” kuid ma polnud eriti valmis selleks, mis järgmine päev saama hakkas 😀
Teise päeva hommikul kui hakkasime sööma sättima ja Robin esimese sammu toast välja astus, oli tal kohe nägu krimpsus ja sain aru, et midagi talle juba ei meeldi – palavus. Siis astus ta sammu edasi päikses kätte ja ĺausa hüppas tagasi varju – päike. Mütsi ja päikseprillide pähepanek oli välistatud, need ajasid teda lihtsalt nii närvi ja tuju veel kehvemaks. Siis astus ta esimese sammu liivale, mis oli pisut kivine ja “terav” – “opa!” Ja nüüd pmst oligi nii, et ta ei olnud nõus ühtegi sammu ise liivas edasi astuma – ilmselt oli see tekstuur talle ikka kuidagi maru võõras ja tegelikult isegi tundsin, et natuke vajab see harjumist. Kamba peale saime kuidagi söömas ära käidud (korda-mööda Robinil lõbustades, sest niisama palavuse käes Robin seal söögitoolis istuda 

Kui kõht täis, mõtlesime et lähme mere ujuma – kui eelmine päev oli ta maru rahulikult vee ääres istunud, siis nüüd pmst hakkas ta kohe nutma kui temaga vette läksime, sain aru, et ta vist kardab laineid (need ei olnud küll suured, aga tema jaoks siiski midagi täiesti tundmatut). Ma ei tahtnud teda kuidagi ära hirmutada, nii et proovisime siis basseini. Isegi see ei pakkunud talle nii palju rõõmu kui oleks oodanud, kuid õnneks see ikka lõpuks tõi naeratuse korra näole ka. Kui tal teine uneaeg tuli, siis ma lihtsalt oleks peaaegu nutma hakanud (tegelikult natuke isegi vist nutsin), kuna tundsin, et mis mõtttes me tulime nii pika maa ja nüüd talle ei meeldi mitte miski :(( Kujutasin ette, kuidas ta lõbusalt lainetesse jookseb ja rannas ringi vurab jnejne, aga ta tahab ainult opale ja õues olemine ei tundu üldse sobivat. Lisaks oli mul koguuuuu aeg selline hirm, et ta päikesepõletust ei saaks ega üle ei kuumeneks – määrisin pidevalt kreemi, panin pikad UV riided selga, sättisin mütsi talle pähe ja proovisin päikseprillidega harjutada, aga kõik need tegevused häirisid teda veel enam. Ühesõnaga, selle päeva lõpuks mõtlesin ma ainult, et “oli seda siis nüüd vaja, oleks võinud sama õnnelikult oma lumehangede vahel edasi mässata”. Uneajal läksime Kristjaniga snorgeldama, lootsin, et see natuke tõstab tuju… tõstiski, kuid kui selle lõpetasime ja tuppa jõudsime, siis päeva lõpetuseks (ja “kirsiks tordil” ;P)  hakkas mul äkitselt lihsalt niiiiiii halb ja mega-max iiveldus, et oksendasin terve õhtu ja läbi öö umbes kuskil 30x ma pakun. Ma seni ei saa aru kas see oli päikesepiste, pingelangus, rasedus, snorgeldamine või mingi kiirelt kulgev kõhuviirus, mis mu maha niitis, kuid sellist õudust polnud küll ~10aastat tundunud:D Järgmise päeva õhtuks oli mul suhteliselt okei olla, kuid minu kurbuseks oli Robin kogu olukorrast endiselt samal arvamusel. Ema lohutas mind pidevalt ja väitis, et selline “aklimatiseerumis-periood” on lastega reisimise puhul nii tavaline ja enamasti möödub ilusti hiljemalt neljandaks päevaks ja eks ma ise arvasin ja lootsin ka nii, kuid ikkagi olin tol hetkel suhteliselt kurb ja isegi natuke pettunud oma otsuses reisile tulla. Kui 4-kuuse Robiniga Dubais käisime, siis tal küll mingeid kapriise ei olnud 😀
Kolmas päev oli sarnane eelmisega, kuid bassus meeldis Robinile juba oluliselt rohkem ja isegi päikseprillid seisid juba päris pikalt peas. See süstis minusse igal juhul palju optimismi edasise puhkuse osas:D. 

Nagu ikka mu elus kipub olema, oli ka sel korral emal õigus – neljandal päeval jooksis Robin juba ise rõõmuga liivale ja avastas sealt lahedaid uusi asju (krabisid, merekarpe jne). Enam ei olnud vaja opale – saar tundus huvitav, vees oli mõnus. Paar korda potsatas Robin ka selles lastebassu osas korralikult vee alla, aga kui alguses see teda hullult ehmatas ja ta igal korral päriiiis palju vett kurku tõmbas, siis nüüd oskas ta juba päris osavalt suu kinni panna ja ehmatus polnud sugugi suur. Igaljuhul nautis ta veel olemist ja soojaga oli ta ka täitsa harjunud. Suurem osa päevast oli tal tuju väga hea – veetsime enamus aega väljas liival/bassus või siis söömas:D Söögilaua taga istumine kindlasti pole ta lemmiktegevus – seni kuni on isu ja söök ees, on kõik okidoki, kuid niisama meiega “seltskonna mõttes õhtut dinner veeta” pole tema teema 😀 usun, et see on suhteliselt normaalne:D Küll aga ei tahtnud me iga söögi ajal sellist olukorda, et kui Robinil kõht täis, peab keegi temaga kohe minema jooksma. Selle olukorra vältimiseks kasutamine me ikka omajagu iPadi abi. Saan aru, et see pole võib-olla “aasta lapsevanema” tegu, kuid ma ei tunne, et oleksime teda nüüd kuidagi sellega “ära rikkunud”.  Meil oli sinna alla tõmmatud paar tema lemmik lugu ja multikat ja isegi päris äge oli vaadata, kuidas ta lemmiklaulude peale eriti lõbusaks läks, puusa nõksutama hakkas või juba ette teadis kui kuskilt nurga tagant “mää” või “oink-oink” tuli. Kodus tagasi olles katsun iPad’i pigem peidus hoida, aga vahest näitame talle läbi teleka Youtube’i videosid ja ta tantsib endiselt nende järgi nii lahedalt. Nutiseadmete/multikate kasutamisest nii palju, et tõepoolest on ikka ülimalt raske leida sellist õiget “annust” kui palju lapsel neid “tarbida” lubada ja võite mind hukka mõista, aga vahepeal tunnen, et see on nii vajalik ja kasutan ikka omajagu seda õlekõrt – see multade vaatamise hetk, on tihti ainus osa päevast, kui ma ise oma mõtteid mõelda saan:P

Edasi kulges reis juba tõsiselt mõnusalt. Meie päevakava oli igapäevaselt suhteliselt sarnane ja lebotasime suurema osa ajast õues bassus. Paljud küsisid, et kas sellisel üksikul saarel igav ei hakka – nu ma ei tea, minul ei hakanud ja oleks heameelega seal veel kuskil kuu aega hänginud, kui mul juba 30.rasedusnädal poleks alanud :D. Aga neile kes otsivad pigem tohutult seikluseid siis ilmselt pole see koht nende jaoks. Peamisteks tegevusteks on seal tõesti: ujumine/päevitamine, snorgeldamine, kõiksugu veesport (SUP’id, kajakid, scuba-diving – kohapeal saab ka scuba koolitusi läbida, aga rasedana see kõne alla ei tulnud), spa-hoolitused, söömine, söömine, söömine, kes tahab siis jõusaal 😀 Restorane oli meie saarekesel 4– üks neist buffee (see oli ainus koht, kus pidi olema maskiga), ülejäänud kolm à la carte (jaapani oli mu lemmik, aga sinna oli suht piiratud arv kohti, nii et pmst pidi need kohad juba sinna saabudes ära bronnima). Suures plaanis olid söögid väga head, aga ei jätnud mulle mingit kustumatut elamust. 
Üks asi, mis nende “all-inclusive” pakettide puhul on super, on see, et kohapeal ei kulu pmst üldse raha. Ainsad asjad, mis on lisatasu eest – spateenused, sukeldumiskursuse ja muud “tuurid” (paadisõidud kuskile teise piirkonda snorgeldama vms), mõned üksikud “gurmee” toidud menüüs ja erandid joogimenüüst. Spa oli seal megaaaa… sain sealt ilmselt elu parima massaži, see oli küll rasedate-variant, aga seda enam oli see super. Minu arust need preggo-massažid on tihti suhteliselt ebamugavad ja pigem ei ole neid nautinud. 
Tavaolukorras peaks saama seal teistele saartele ka elu uudistama minna, kuid Covidi tõttu me isegi ei mõelnud sellele. Käsisime ühel tuuril – paadiga “whale-sharki’i” otsingutel – leidsime! Väga äge oli ujuda ~7meetrise eluka kõrval, mul oli adrekas nii laes, et hüppasin isegi oma suure kõhuga naktsi üle paadiääre vette ilma redelit kasutamata (see on minu viimase poole aasta suurim ekstreemsport, nii et vajab eraldi mainimist…hahah:D). Whale-shark’id õnneks söövad pmst ainult planktonit, nii et ei pidanud paljalt kellegi juttu uskuma, et “tegelikult on nad enamus aega sõbralikud” või, et “nad ei tee sulle midagi kui sa ise neid ei ründa” :D. Kajakkidega käisime ka sõitmas ja hotelli ümbruses snorgledamas. Beebihaisid oli seal väga palju, aga nägin seal snorgeldamas ka ühe päris korralikku mõõtu haid, kelle kohta räägiti, täpselt seda juttu, et “nad on nii ohutud, kui sa ise ei ründa” aga nu eks ikka võttis korra kõhedaks:D
Kogu reisi lemmikosa oli minu jaosk ilmselt see, et saime 10 päeva järjest kõik perega koos olla. Kuna Kristjan töötab vähemal pool nädalast Tallinnas (ja koroona-aegadel me Robiniga nii tihti seal kaasas ei käi), siis nii mitu päeva järjest kõik koos olla on meie jaoks pigem haruldus. Nii äge oli ka jälgida, kuidas Robin uue olustikuga järjest rohkem ära harjus ja täiega seda nautis. Põhjus, miks ma nii detailselt sellest sõidust ja esimestest päevadest kirjutasin, on selles, et ma tean, et piltidelt võis tunduda, et tegemist on algusest lõpuni ideaaaalse perepuhkusega ja Robin on mega leplik laps jnejne, aga tegelikult oli vähemalt meie jaoks see küll paras katsumus. Samas esimese lapsega ongi iga uus olukord – uus challenge. Hetkel pole kindlasti parim aeg reisimise “harjutamiseks”, aga küll me kunagi selle ka käppa saame, kui ajad on helgemad ja suurem lahing Covidi vastu on võidetud. 
Kojulennul olime juba nagu vanad pro’d (hahah, tegelikult lihtsalt õnnestus meil lennata täpselt keset ööd) – nii et Robinike magas terve aja ja ei olnud sellist pingelist minutite lugemist, millal lend ometi läbi saab. 
Tagasitulles ei olnud PCR test tingimata vajalik, kuid me otsustasime seda ikka teha (hotellis pakuti seda võimalust tasuta). Kui Sul on 72h enne Eestisse saabumist tehtud PCR test, siis kordustesti võid teha juba 6ndal päeval peale 1.testi – mis tähendab seda, et karantiiniaeg kodumaal on veidi lühem. Kummaline oli see, et Stockholmi lennukal küsiti tollis meilt paberit testi tulemuse kohta…. ütlesin küll, et meil ei ole kohustulik seda teha, kuid ulatasin segaduse vältimiseks tolliametnikule kiirelt meie tulemused. Nüüd olukord koroona-osas jälle nii palju halvemaks läinud, et ma ei imesta kui kõigilt PCR teste nõutakse (kõige värskem info reeglite kohta on leitav välisministeeriumi kodukalt). 
Kui me lõpuks koju jõudsime, siis oli tegelikult ikka megaaa kergendus ja pingelangus, et kõik läks hästi. See oli üks esimesi reise, kus ma tundsin, et on nii palju aspekte, mille pärast muretseda. Ma kujutan ette, ega päris “normaalseks” reisimine ei saa nii pea. Eks kogu see eelnev aasta täis “koroonahirmu” + esimene aasta emadust + uus rasedus ja lisaks veel see, et üleüldse polnud nii kaua kuskil välismaal käinud – iga asi andis oma panuse. Loomulikult olin ma väga õnnelik, et käidud saime ja kõik sujus ilusti ja saime ka oma negatiivsed kordustestid peagi tehtud, kuid siiski ma ei saa ega taha julgelt soovitada, et minge kõik praegu reisile – lihstalt jagasin oma kogemust selles omamoodi/keerulises olukorras reisides, eriti arvestades seda, et lapsega reisimise aspektist on olukord ilmselt suhteliselt sarnane tavapärasele (st. et ma ei usu, et pikal lennul lapsega kuidagi oluliselt lihtsam oleks olnud ka siis, kui hetkel poleks ülemaailmset pandeemiat ning liiv, palavus ja päike oleks Robinit ilmselt samamoodi algselt häirinud:D).
Siiski loodan südamest, et Covid-19 levik saadakse laialdase vaktsineerimisega peagi kontrolli alla ning saame juba varsti nautida oma puhkuseid nii kodumaal kui mujal ilma suurema hirmuta. Seniks soovin kõigile palju tervist ja mõnusat kevade ootust 🙂 

❤️ Bella