Tähtaeg oli mul 21.aprill. Esimene induktsiooniaeg sai kokku lepitud 27.ndaks.  40+0 oli mul ka arsti aeg ning ultraheli (UH) kus ennustatavaks lootekaaluks tuli 3800g. Sel korral viis visiiti läbi üks teine arst, kellele jäi mõistmatuks, miks mul ka sel korral nii vara sünnitust indutseerida tahetakse. Olin juba suht kindel, et 27ndal on minek, kuid see kommentaar uue arsti poolt pani omakorda muidugi ka mind ennast jälle kahtlema. Õhhhh… koduteel mõtlesin ainult, et mis ma siis nüüd teen. Mõtlesin vaikselt läbi, et mis näidustusel oleks alust mul see sünnitus nüüd esile kutsuda? Liiga suur laps oli pmst ainus… muus osas oli mul enesetunne hea, vererõhud, uriiniproovid korras, kõht polnud liiga raske jne. Muidugi ma tean ka ülekandmisega seotud riske ning need jällegi hirmutasid mind ja julgustasid ikka esialgse plaani juurde jääma. Kuna beebi oli juba mõnda aega valmis, siis hakkasid ju igasugu hirmsad mõtted paratamatult juba peas jooksma ja suurim soov oli siiski laps ruttu ja tervelt kätte saada. Pidasime ämmakaga plaani ja saime kokkulepitud aega 2 päeva võrra edasi lükata (nii et uus aeg oli siis 41+1 nädalal). Eelneval päeval saime ämmakaga kokku… ma polnud ikka sugugi valmis järgmisel päeval veel induktsiooniks haiglasse sisse minema. Jälle sain uuele kokkuleppele – kui järgneval hommikul on KTG jm näitajad korras, siis saan veel mõneks päevaks koju ja uus aeg esile kutsumiseks määrati 41+4 (ausõna lubasin, et rohkem ma ei kemplema ei hakka:P). Sel korral proovisime veel vana head “stretch & sweep’i” ning lootsime, et ehk peale seda käivitub sünnitus iseenesest (avatust oli mul siis ~1cm, ehk korduvsünnitaja kohta pmst tavaolek) – terve päev oli veits imelikult valus olla, aga otseselt mingit tuhu tunnet ei tekkinud ja öö möödus jälle rahulikult. Hommikul läksin haiglasse n.ö kontrolli – KTG oli korras ja sain tagasi koju. Avatust endiselt ~1,5cm, ehk kui sel päeval oleksin pidanud haiglasse jääma, oleks mul induktsiooni ilmselt alustatud emakakaela laiendava ballooniga, nagu eelmisel korral. 

Pühapäeva hommikul startisime kodust kolmekesi – Robini viisime Nana (mu ema) juurde ja siis Kristjan viis mind haiglasse, sünnituseelsesse osakonda. Covidi tõttu Kristjanil koheselt sinna jääda ei lubatud (lubatakse alles siis, kui on minek sünnitustuppa, aga esmalt tehti mulle läbivaatus, et mis meetodiga üldse induktsiooni alustatakse.) Teadsime, et suure tõenäosusega kohtume alles järgmine hommik, sest tihti võtab induktsioon isegi paar päeva aega.  Tegime Kristjaniga tsauki-tsau ja ütlesin, et eks ma siis helistan, kui miskit selgub. 
Läbivaatustuppa minnes, oli esimeseks toiminguks ikka Covid-test. Seni kuni vastust ootasin, pidi ikka maskiga olema. See mind eriti ei morjendanud, mask on justkui riietusesemeks muutunud :D.  Kui valvearst saabus, oli mul väike värin ikka sees – teadsin ju, et avatusest sõltuvalt see induktsiooni meetod valitakse….. “3 cm!”  ütles ta! Mul käis kiiiiirelt peast läbi väike rehkendus, et kui emakakaela laiendav balloon on ~3,5cm siis see tähendab, et selle panek oleks mulle suhteliselt mõttetu. Jesss. Oot mis jess, see tähendab juuu…. “Lähme ikka otse sünnitustuppa ja teeme veed lahti” ütles ta.
Niii…see oli tegelt väga hea uudis. Tähendab, et pikka munemist siin ei ole ja mõne tunni jooksul läheb igal juhul asjaks. Natuke hirmus ka, aga ainult see tõttu, et teadsin ju täpselt ette, et nüüd TÕESTI lähebki asjaks :D. Helistasin Kristjanile, et ta peab ikka varsti tagasi tulema, sest pääseme kohe sünnitustuppa. Ütlesin, et võtku rahulikult, varugu süüa, mulle muidugi saiakesi jne, sest amniotoomiast, ehk vee avamisest reaalsete tuhudeni läheb enamasti ikka paar tundi… vähemalt eelmine kord läks:P.
Mind juhatati siis kõikide oma kompsudega sünnitustuppa. Täpselt samasse, kus sündis Robin. Tuba nr. 6. Korraks jooksis küll kogu see eelmise korra mürgel silme eest läbi, aga pigem ikka positiivses mõttes. Tahaks siinkohal kohe kiitust avaldada Tartu Ülikooli Kliinikumi sünnitustubadele – no kuii ilusad, puhtad ja modernsed need on. Olen ikka näinud pilte paljudest välismaa “uhketest” sünnitustubadest ja ausalt need pole meie omadele ligilähedasedki. Seal on tõesti hea ja meeldiv olla. 
Viskasin siis sinna voodisse pikali ja jäin oma ämmakat ootama, kes üsna pea saabus. Mul oli sel hetkel kuidagi nii hea meel teda näha – teadsin, et ees ootab raske (öö)päev ja ämmakas, keda usaldan ja kes minu “history’t” teab, oli suureks julgustuseks. 

Kell 11.00 teostati amniotoomia, ehk lootekestade avamine. Paljud on küsinud, et kas see on kuidagi valus või ebameeldiv? – tegelikult mitte. Selle käigus tehakse väike “täke” justkui heegelnõelaga lootekestadesse. Käib väike plõks ja selja(ok ikka pepsi) alt läheb soojaks 😀 Vett oli jälle võrdlemisi palju, kuid mitte nii ohtralt kui eelmisel korral, mil lausa tundsin, et kõht läks kohe oluuuliselt väiksemaks. Vesi oli selge – see oli ka rahustav, eriti ülekantud raseduse puhul. KTG oli korras, kontraktsioone endiselt ei olnud. 
Nüüd siis algas see ootamine. Üldjuhul oodatakse kuskil 2h peale vee avamist, et sünnitus ise käivituks (hakkaksid tuhud), kui seda ei toimu, lisatakse oksütotsiini tilk (mis kutsub esile emaka kokkutõmbeid). Nüüd tekkis küll veits kõhe tunne ja reaalne “hirm valu ees”, sest ma ju teadsin, mida oodata. Esimene kord oli selles suhtes natuke rahulikum olla, et mul polnud aimugi, mis nüüd saama hakkab ja mõtlesin, et kui valus see tuhuvalu ikka olla saab. Ma pole mingi suur valu-kartja, aga see järksu algav kreisi valu oli just üks põhjus, miks ma nii väga lootsin, et asi sel korral induktsioonini ei läheks. Kõik tuttavad, kes seni olid kirjeldanud oma isekäivitunud sünnitust, rääkisid, kuidas “alguses olid sellised väiksed aimatavad valud, mis vaikselt intensiivsemaks muutusid. Hiljem midagi sellist, justkui oleks varba ära löönud… ja alles siis lõpus läks asi suht hulluks.” Minul on aga eelmisest korrast meeles vaid see, et kogu see esimene osa (sh. varba ära löömise valu) jäi vahele ja asi oli kohe väga hull :D…tegelt kui ma seda siin kirjutan, siis kujutan ette, et paljud naised, kes sama asja läbi teinud on, võib-olla loevad seda ja mõtlevad, et mida ma liialdan ja hädaldan, aga no tõesti nii ma tundsin, hädapunn nagu ma seal olin:P. Nüüd ma siis ootasin jälle seda sama värki. Lootsin, et vähemalt tuhud algavad ise, aga 2h ootamist ja ei miskit. Vähemalt oli sel ajal veel isu hea, sõin pabistades kiirelt mingi 4 saiakest ära ja jalutasin ärevalt edasi-tagasi mööda tuba ringi. 13.30 paiku pandi siis oksütotsiin tilkuma. Olin juba jälllle pettunud, sest eelmine kord vähemalt hakkasin mingid tuhud ikka ise pihta, aga no kui ole mulle ka seda nüüd ettenähtud, siis mis teha 😀

Anestesioloog saabus kuskil kella 16 paiku. See oli selline kergendus kui teda nägin, sest see tõesti oli mu ainus õlekõrs, et asi võib veel uuesti inimlikuks minna:D. Taaskord oli tore näha tuttavat nägu, aga nii veider oli see, et mina olin nüüd patsiendi rollis. Mulle meenus, kui ma ise anestesioloogia-tsüklis epiduraali pidin paarile patsiendile tegema ja kõige keerulisemateks patsientideks olid alati sünnitajad, sest need siplesid nii palju ja tuhu ajal lausa hüppasid eest ära (kuna ma olin anestesioloogia-tsüklis nii lühikest aega, siis ühelegi sünnitajale ma ise seda lõpuks ei teinudki.. vist õnneks:D) Kui arst tuppa sisse astus kukkusin ma kohe vabandama, et ma ei tea kas ma olen võimeline paigal olema kogu protseduuri aja… samal ajal sisestasin endale, et “maksku, mis maksab, ma olen paigal ja teen kõik selleks, et see õnnestuks” (eelmisel sünnitusel mul epiduraal ei toiminud). 
Läksin siis ühe külje peale ja hingasin niiiiiiiiii sügavalt ja keskendunud kui vähegi suutsin, et olla võimalikult liikumatult. See tuli mul ootamatult päris hästi välja. (Kus juures naljakas on see, et kui ikka vaja, suudab inimene ennast kokku võtta küll ja hetkeks sellest valust üle olla. Aga jah, tõesti ainult hetkeks :D) Kui anestesioloog läbi selle epiduraalkateeri esimest korda ravimit süstis, tundsin, kuidas see valgus nii selgelt vasakule poole. Praktiliselt sekunditega tundsin kuidas ühelt poolt valu intensiivsus oluuuliselt leevendus, kuid teiselt poolt… üldse mitte. Okei ei ole hullu, sest tegelikult see ei peagi kohe toimima hakkama, isegi tunnike võib aega minna, et see maksimaalset efekti saavutaks… aga no reaalsuses tundsin kuidas see viimane õlekõrs suure tuulega kuskile kaugele minema lendas. Pidin nüüd mõnda aega pikali olema ja see oli ka korralik piin, sest ma tundsin niiii selgelt kuidas üks pool emakast on n.ö tuimestatud, kuid teine pool kontraheerub selle arvelt veeeel valusamini, nii et olin just kui croissant seal kõveras, pisarad silmis ja mõtlesin miksss ma nii möku olen, et üldse selle sünnitamisega hakkama ei saa – küll ei hakka see mul ise pihta, küll ei suuda ma seda valu taluda ja valutustamismeetodeid ka just kui ei funka… Täielik äpu tunne oli peal ausalt. Ämmakas kontrollis mul nüüd avatust – lootused olid mul suht kõrged – ikkagi 2.sünnitus ja olen pmst ainult püsti seisnud… kuni ta ütles, et “no kui ma väga lahke olen, siis 3,5-4cm” (ehk siis parimal juhul 0,5cm edasi liikunud 3tunniga) Lord, help me😩! Okei korraks oli küll mega ahastus, aga ega mul muud üle ei jäänud, kui nüüd entusiastlikult edasi panna ja loota, et küll see millalgi edasi liikuma hakkab. Nutt oli ikka kurgus küll, sest epiduraali toimet ma seni ei tundnud ja see parema poole valu oli lihtsalt nii kreisi, et võttis silme eest mustaks. Mõtlesin endamisi juba vaikselt kellele tuttavateks günekoloogidest ma keisrilõike-palvega helistan, kui sama värk veel üle paari tunni kestab. Ma tõesti tundsin, et ei saa sellega sel korral hakkama. Väsimus tuli ka kuidagi nii peale, et iga tuhu järgselt oleks tahtnud minutiks unne vajuda, kuid siis tuli juba uus surakas. 
Ämmaka näost nägin ka, et ta saab aru, kui läbi ma olen. Mind kusjuures kõige rohkem sel hetkel hirmutaski see, et vaid mõne tunniga oli mul toss nii väljas (eelmine kord talusin neid valusid kokku ~12h enne kui pressid tulid.) Sel korral tundus, et enam kaua ma vastu ei pea. Otsustasime, et kutsume anestesioloogi tagasi ja võimalusel proovime epiduraaliga uue katse teha. Kuna saime aru, et siin läheb veel aega, soovitas ämmakas Krisjanil väike söögipaus teha ja ta läks mäkki.  Vaatasin kella.. see oli 17.30 lähedal… hakkasin vaikselt leppima sellega, et tänase kuupäeva sees mu beebsu küll ei sünni. 

Kvalifitseerusin epiduraali 2.katse alla, juhuuu. Nüüd olid lootused suht laes, sest 2x järjest ikka mingi vimka sisse tulla ei saa, kui mul just mingi anatoomiline eripära/liide lülisambakanalis pole. Kui arst mul seal selja kallal toimetas tundsin äkki, et nooo nüüd on vaja kiirelt vetsu minna. Joppenpuhh. Vaimusilmas juba kujutasin ette kuidas ma nendes valudes seal vetsupoti peal ära suren, piinlik ka veel lisaks. Ei seda ma ei soovinud. Lootsin, et vähemalt anestesioloog on selleks hetkeks lõpetanud kui pean potile jooksma. Aga siis mõne hetke pärast tuli läbi selle tuhuvalu reaalne “Woooooahhh”  – no misss asja, kas see oli press!? Aga kuidas saab olla press kui tunnike tagasi polnud mingit avatust lisandunud? No ma ei tea. Nüüd tekkis hirm, et äkki laps tahab ennast läbi kinnise emakakaela suruda (jah ma tean see pole väga loogiline mõte). Igal juhul ütlesin, ämmakale, et olukord selline.
Ootasime kuni anestesioloog lõpetas, et ämmakas saaks igaksjuhuks uuesti emakakaela kontrollida….ta vaatas mind nii tõsise näoga, et ma ei tea mis mõtted mul kõik peast läbi käisid… “Kutsu Kristjan ruttu tagasi, täisavatus on (10cm)”.
Ma ei uskunud seda, lihtsalt ei uskunud seda. Ühtäkki tundus, et see saabus nii kiiresti, et pole võimalik, et ma nii kergelt pääsen. Jah korra tunduski, et kergelt, sest see tuhuvalu oli juba peaaegu unustatud ja pressid tähendaks ju seda, et varsti peaks tegelikult beebi käes olema. “Palun kontrolli uuesti” ütlesin ma ämmakale 😂– ma lihtsalt niiii kartsin, et äkki ta vaatas midagi valesti, sest see ikka tundus niiiii võimatult hea uudis, et tuhud ongi läbi. Hellasin sii Kristjanile, kes õnneks oli juba koos mäkikotiga tagasiteel haiglasse, et ta kauaks kuskile uitama ei jääks. Sain aru, et päris nii kiire meil pole, et pea paistaks ja Kristjan peaks hullumeelselt jooksma hakkama :D, aga samas iial ei tea kui kiirelt need pressi sünnini viivad. Esialgu ma kohe kaasa pressida ei tohtinud. Beebi pidi natuke vist veel vajuma, kuid ühest hetkest siin midagi enam tagasi hoida ka ei olnud.
Esimest pressi tundsin umbes kell 18.00, aga päris pressimiseks läks umbes 18.15 vms… Kogu selle tegevuse juures tundus nii sürreaalne see, et ma olin kuidagi nii selge mõistuse juures:D (eelmine kord olin selleks ajaks, peale 12h valutamist juba nii delirioosses seisundis, et ei saanud midagi eriti aru mis toimub). Nüüd siis pidin järsku enda seest inimest välja pressima hakkama, aga sayNoMore, olin selleks niii valmis😆! Seekord olin juba “targem” ja panin kogu selle energia ja jõu, mis ma oleksin tahtnud panna karjumisse, otse pressi. Tundsin kuidas beebi vaikselt allapoole liikus. See tunne pole midagi väga mõnusat, sugugi mitte valuvaba ja väsimus hakkab vaikselt võimust võtma, aga siiski, sel hetkel sain ma aru, et asi tõesti liigub kuhugi suunas. Vähemalt nüüd ei tekkinud küll kordagi sellist tunnet, et ma ei suuda või, et ma ei saa sellega hakkama. Minu jaoks vähemalt pressid ja tegelikult kogu väljutusfaas, pole isegi mitte võrreldavad tuhuvaluga, aga jällegi – kogemused on niii erinevad ja olen kuulnud, et paljude naiste jaoks on just see presside osa nii palju hullem, raskem ja valusam, nii et see lihtsalt ongi nii subjektiivne.
..Muidugi meenusid presside ajal mulle kõik need šokolaadid, hapud kommid ja muu magus, millest ma beebsu ilmselt parajalt pirakaks olin söönud, aga no mis seal ikka, ega sellest paarisajast grammist, mul ilmselt oluliselt lihtsam olnud ei oleks.
Kui peale mõnda pressi ütles ämmakas, et pea veel päris ei paista, aga juuksed paistavad, tegi see tuju rõõmsaks ja andis veel täiega lisapowerit. Nüüd oli tõesti valus ja pea väljumise ajal oli ikka maru terav valu, aga see kuidagi üldse ei heidutanud mind, sest ma nii selgelt tundsin, et koheee on kõik & 18.36 – plumpsti – oligi beebi väljas. Paar sekundit kestnud vaikus tundus minu jaoks siis just kui igavik ja korra käisid kõik hirmsad mõtted peast läbi… aga siis kostus see peenike kisa (nii Robini häälega:P) ja see kergendus, mis minuni hetkega saabus oli lihtsalt kirjeldamatu. Beebsu oli alguses kergelt tsüanootiline kuna nabaväät oli lühike ja 1x ümber kaela, nii et ilmselt sai ta sünnitusteedes natuke pitsitada, aga muus osas oli kõik hästi. 4198g ja 54cm beebit pandi mu rinnale ja silmnähtavalt läks ta mul kaisus mõnusalt roosakamaks. Kergendus, tänulikkus ja veel kord kergendus (eelkõige valu lõppemise tõttu), olid need esimesed emotsioonid, mida ma taaskord tundsin. Muidugi mega suur hämming ja isegi kerge šokk, et sel korral kõik nii ruttu käis. 4h ja 20 minutit tuli siis sünnitusajaks kokku. Olin arvestanud oluliselt pikema ajaga…aga arvestades seda kui kiirelt selle algusega minust just kui rong üle sõitis, tundsin, et ega pikemalt polekski jaksanud. Korrutasin lihtsalt endamisi, et “ma ei suuda uskuda, et ta ongi siin.”

Saba all hakkas nüüd korralik toimetamine pihta. Platsenta jällegi kohe sündida ei tahtnud ja veritsus oli ilmselt ka ikka piisavalt suur, sest nii ämmaka kui õe liigutused muutusid võrdlemisi kiireks ja valvearst kutsuti ka kiirelt kampa (ilmselt oli see ka puhtalt ettevaatlikkus, arvestades mu eelmise sünnituse anamneesi). Mulle süstiti kõikvõimalike veritsust pidurdavaid ravimeid, kuid ikkagi tekkis selja alla järsku see suur soe loik. Mis muud kui ikka veri. Olukord kiskus natuke pingeliselt, aga kordagi mitte kriitiliseks. Tundsin, et olin heades kätes ja ei muutunud ise kordagi murelikuks, sest sain oma pisikest juba mõnda aega rinnal hoida ning veidi aja pärast, ise taas korralikult pressides, sündis ka pirakas platsenta. Veritsus hakkas nüüd ka vaikselt peatuma, aga ma kuidagi ei julgenud välja öelda ja isegi mitte mõelda, kas ja kuidas ma see kord ikka nii kergelt pääsesin. Unustasin vist hetkega need pisarad, mida ma selle esilekutsumise pärast olin valanud ja tuhuvalude talumine, mis veel tunnike tagasi näis täiesti ebainimlikuna, ei tundunud ka enam mingi heroilise tembuna . “Niimoodi võiks küll veel sünnitada” mõtlesin ma :D. Verekaotus kokku oli 1,5 liitrit, aga enesetunne oli hea ja üks eriti hea uudis oli see, et rebendite õmblemise ajaks oli epiduraal päris korralikult finallyyy oma tööd tegema hakanud, nii et õmblemine oli minu jaoks praktiliselt valutu 🤩. Saime terve see aeg veel koos Kristjani ja beebiga sünnitustoas koos olla ja lõpuks seda mäkitoitu süüa, mille järele Kristjan enne oli läinud..friikad ei olnud isegi jõudnud veel lödiks minna 😜. Kui aga protseduurid tehtud said ja paberimajandus täidetud, suundusin mina meie värske beebiga perepalatisse ja Kristjan läks mõnusalt koju (praegused reeglid Covidi tõttu).

Muidugi oli natuke kurb, et ajad on sellised, et mees pikemalt meiega sinna jääda ei saanud, külastajaid ei lubatud jnejne.. aga samas loogiline ja arusaadav. Kui see oleks olnud mu esimene sünnitus, siis mina, kui väga sotsiaalne inimene oleksin ilmselt üsna kurb olnud, et keegi perest ja lähedastest kohe meile haiglasse külla tulla ei saa, kuid seekord nautisin ma seda aega nii väga – sain rahulikul ise beebiga tutvuda, harjuda, imetamist uuesti meenutada/õppida, ennast rahulikul pesta, ilma et keegi kohe ukse peale ei koputaks jnejne:D Eelmisest korrast mäletan, kuidas tegelikult kõik need külastused olid ühtpidi muidugi imetoredad ja ikka tahad ju oma värsket beebit tähtsatele inimestele võimalikult kiirest näidata, kuid teisalt oli see parajalt kurnav ja stressitekitav endalegi uues olukorras. Nii et emmed, kes te lähiajal sünnitate – nautige täiega seda aega oma pisiga, kus keegi teid ei sega ja saate pühenduda vaid üksteisele. See on nii armas.  Ma lihtsalt magasin/pikutasin terve päev oma tütrekese kõrval ja imetlesin seda ideaalset mini-inimest, kelle ma taas olin loonud. Tõeline ime! Armastuse maht ja kiindumus kasvas sekunditega.