Beebijutud

Naomi Olivia sünnilugu

Jah, ma tean, et olen seda miljon korda kõigile ja igas vormis öelnud, aga ma tõepoolest ei suuda endiselt uskuda, et olengi KAHE lapse ema.  Kristjan teeb juba selle üle nalja, et "saa nüüd üle", aga vot ei saa 😄.  Kui ma olin 13aastane, siis tõesti arvasin, et 30selt on vähemalt 2 last, 2 koera ja mega karjäär... aga kui ma olin 25, siis tundus just see laste osa kõige suurem utoopia. Nüüd, nädal enne 30.ndat juubelit ongi mul tõesti 2 päris oma last ning see tänulikkuse- ja õnnetunne on lihtsalt kirjeldamatu.  
...sünnituslooni jõudes, võin sissejuhatuseks öelda, et kui esimene tuhu saabus, siis veel vähem suutsin ma uskuda, et olin "vabatahtlikult" nõus uuesti selle sünnituspulli läbi tegema, aga no mis variante mul veel oli😆 okok, ei olnud tegelikult nii hullu midagi, kuid korduvsünnitajad ilmselt saavad aru, mida ma selle all mõtlen...aga nüüd tagasi algusesse. 

Tahan, ei taha

Kes mu eelmist sünnituslugu on lugenud, teab, et Robin sündis üle nädala peale tähtaega, esilekutsumisega. Peamiseks põhjuseks, oli see, et kardeti, et ta on liiga suur ja ma ei jõua teda ära sünnitada. Lõpuks oli ta 4030g - nii et iseenesest mitte midagi liiga hullu. Kui ma uuesti rasedaks jäin, siis mõtlesin, et isegi ei hakka kellelegi õiget tähtaega ütlema, vaid luiskan midagi hilisemat, sest ma olin niiiiii kindel, et ka sel korral varem ta tulla ei plaani ning need "kas oled veel ühes tükis?"-küsimused tegid lõpusirgel juba silma märjaks.
Kui sünnitustähtaeg lähenes, hakkas nii mu arsti kui ämmaka poolt tulema vaikselt vihjeid selle kohta, et ega sel korral ilmselt sünnituse iseeneslikku käivitumist oodata ei ole ja mulle hakati vaikselt induktsiooni aega planeerima. PS! Ka seekord võtsin sama eraämmaka, kes eelmisel korral. Ma olin alguses nii pahane ja kurb  – küll pakuti mulle aega 2 päeva peale tähtaega kui ka 5 päeva peale tähtaega. Mul tekkis selle osas kohe selline vastumeelsus. Ma tean, et tegelikult on nüüd ravijuhendid sellised, et sünnitust hakataksegi tihti esile kutsuma 41+0 (e. nädal peale tähtaega), aga ma ei tea miks, mul tiksus kogu aeg peas see, et ma tahaks vähemalt 10 päeva ära oodata ja anda pisikesele võimaluse ise tulla. Kui ta ka siis tulla ei taha, siis okei, kutsume esile. Ma lubasin endale, et ma ei ole pettunud ja ei nuta silmi peast välja, kui ka sel korral peab sünnitust esile kutsuma... tegelikult ei olnud ju see midagi hullu. Siiski võrdlemisi loomulik. Kuid ikka lootsin ma sisimas lihtsalt niiiiiiii väga, et sel korral läheb teisiti. Juba kogemuse pärast tahtsin ma nii väga kogeda seda, kui sünnitus hakkab ise pihta, ootamatult, loomulikult. 

Tähtaeg oli mul 21.aprill. Esimene induktsiooniaeg sai kokku lepitud 27.ndaks.  40+0 oli mul ka arsti aeg ning ultraheli (UH) kus ennustatavaks lootekaaluks tuli 3800g. Sel korral viis visiiti läbi üks teine arst, kellele jäi mõistmatuks, miks mul ka sel korral nii vara sünnitust indutseerida tahetakse. Olin juba suht kindel, et 27ndal on minek, kuid see kommentaar uue arsti poolt pani omakorda muidugi ka mind ennast jälle kahtlema. Õhhhh... koduteel mõtlesin ainult, et mis ma siis nüüd teen. Mõtlesin vaikselt läbi, et mis näidustusel oleks alust mul see sünnitus nüüd esile kutsuda? Liiga suur laps oli pmst ainus... muus osas oli mul enesetunne hea, vererõhud, uriiniproovid korras, kõht polnud liiga raske jne. Muidugi ma tean ka ülekandmisega seotud riske ning need jällegi hirmutasid mind ja julgustasid ikka esialgse plaani juurde jääma. Kuna beebi oli juba mõnda aega valmis, siis hakkasid ju igasugu hirmsad mõtted paratamatult juba peas jooksma ja suurim soov oli siiski laps ruttu ja tervelt kätte saada. Pidasime ämmakaga plaani ja saime kokkulepitud aega 2 päeva võrra edasi lükata (nii et uus aeg oli siis 41+1 nädalal). Eelneval päeval saime ämmakaga kokku... ma polnud ikka sugugi valmis järgmisel päeval veel induktsiooniks haiglasse sisse minema. Jälle sain uuele kokkuleppele – kui järgneval hommikul on KTG jm näitajad korras, siis saan veel mõneks päevaks koju ja uus aeg esile kutsumiseks määrati 41+4 (ausõna lubasin, et rohkem ma ei kemplema ei hakka:P). Sel korral proovisime veel vana head "stretch & sweep'i" ning lootsime, et ehk peale seda käivitub sünnitus iseenesest (avatust oli mul siis ~1cm, ehk korduvsünnitaja kohta pmst tavaolek) – terve päev oli veits imelikult valus olla, aga otseselt mingit tuhu tunnet ei tekkinud ja öö möödus jälle rahulikult. Hommikul läksin haiglasse n.ö kontrolli - KTG oli korras ja sain tagasi koju. Avatust endiselt ~1,5cm, ehk kui sel päeval oleksin pidanud haiglasse jääma, oleks mul induktsiooni ilmselt alustatud emakakaela laiendava ballooniga, nagu eelmisel korral. 

"Palun, hakka nüüd pihta"

Kui ma nüüd koju jõudsin, hakkas reaalsus kohale jõudma – mul oli veel "aega" ~3 ööpäeva, et sünnitus ise käivituks. Tegin kõikvõimalike asju, mis vanarahva tarkusest peaks sünnitust loomulikul teel esile kutsuma. Ostsin pmst terve Tartu vaarikavarre, nõmmliiva ja petersellilehe teest tühjaks:D. Kõndisin ~10km iga päev, tassisin Robinit, käisin saunas jnejne. Mitte kordagi ei tekkinud tunnet, et nüüd võiks midagi toimuma hakata. Niisiis pigem lõin käega ja püüdsin taas harjuda mõttega, et tegelikult see esilekutsumine ei ole nii hullu midagi. Nagu ma juba mainisin, siis oma arvates olin ma juba eelnevalt rahu teinud sellega, et kui ka sel korral peaks asi induktsioonini minema, siis pole sellest hullu ja ma ei nuta teist Emajõge Tartusse.... aga kahjuks neid tundeid ja emotsioone on lõpurasedana vahel ikka väga keeruline kontrollida :P. Igal juhul laupäeval, kui ma ärkasin teadmisega, et homme on haiglasse minek, kui nüüd päeva jooksul ise siin midagi toimuma ei hakka, nutsin ma ikka täiesti südantlõhestavalt terve hommik. Päeval olin ka pigem nukker ja õhtul jälle lahistasin nutta. Magama minnes lootsin endiselt, et äkkiiiii ikka öösel midagi toimub, kuid olin 99% kindel, et mitte. Tegelikult ei tundunud ma enam ennast halvasti selle pärast, et asi ilmselt taas sama stsenaariumiga lõpeb, vaid mul oli kuidagi vastik pettumuse tunne sees – olin pettunud endas ja enda kehas, et minu keha pole võimeline ise sünnitust loomulikul teel käivitama. See oli nii vastik tunne, sest tegelikult olin ma eelkõige ju kehale niiiiniiii tänulik, et ma üldse olin võimeline rasedaks jääma ja teiseks, et mu keha kogu selle aja ohutult mu beebit "full-term'ini" kandis. Aga nüüd siis selline iseennast süüdistav tunne, millest täiel jõul püüdsin üle olla. Praegu tagantjärele mõeldes, tunnen kui rumal ja vale oli niimoodi mõelda, aga no proovi seda 41+4 päeva rasedale selgeks teha:P

 

  • Saabumine haiglasse

  • Tuttav Tuba nr.6

    Been there, done that

    Pühapäeva hommikul startisime kodust kolmekesi – Robini viisime Nana (mu ema) juurde ja siis Kristjan viis mind haiglasse, sünnituseelsesse osakonda. Covidi tõttu Kristjanil koheselt sinna jääda ei lubatud (lubatakse alles siis, kui on minek sünnitustuppa, aga esmalt tehti mulle läbivaatus, et mis meetodiga üldse induktsiooni alustatakse.) Teadsime, et suure tõenäosusega kohtume alles järgmine hommik, sest tihti võtab induktsioon isegi paar päeva aega.  Tegime Kristjaniga tsauki-tsau ja ütlesin, et eks ma siis helistan, kui miskit selgub. 
    Läbivaatustuppa minnes, oli esimeseks toiminguks ikka Covid-test. Seni kuni vastust ootasin, pidi ikka maskiga olema. See mind eriti ei morjendanud, mask on justkui riietusesemeks muutunud :D.  Kui valvearst saabus, oli mul väike värin ikka sees – teadsin ju, et avatusest sõltuvalt see induktsiooni meetod valitakse..... "3 cm!"  ütles ta! Mul käis kiiiiirelt peast läbi väike rehkendus, et kui emakakaela laiendav balloon on ~3,5cm siis see tähendab, et selle panek oleks mulle suhteliselt mõttetu. Jesss. Oot mis jess, see tähendab juuu.... "Lähme ikka otse sünnitustuppa ja teeme veed lahti" ütles ta.
    Niii...see oli tegelt väga hea uudis. Tähendab, et pikka munemist siin ei ole ja mõne tunni jooksul läheb igal juhul asjaks. Natuke hirmus ka, aga ainult see tõttu, et teadsin ju täpselt ette, et nüüd TÕESTI lähebki asjaks :D. Helistasin Kristjanile, et ta peab ikka varsti tagasi tulema, sest pääseme kohe sünnitustuppa. Ütlesin, et võtku rahulikult, varugu süüa, mulle muidugi saiakesi jne, sest amniotoomiast, ehk vee avamisest reaalsete tuhudeni läheb enamasti ikka paar tundi... vähemalt eelmine kord läks:P.
    Mind juhatati siis kõikide oma kompsudega sünnitustuppa. Täpselt samasse, kus sündis Robin. Tuba nr. 6. Korraks jooksis küll kogu see eelmise korra mürgel silme eest läbi, aga pigem ikka positiivses mõttes. Tahaks siinkohal kohe kiitust avaldada Tartu Ülikooli Kliinikumi sünnitustubadele – no kuii ilusad, puhtad ja modernsed need on. Olen ikka näinud pilte paljudest välismaa "uhketest" sünnitustubadest ja ausalt need pole meie omadele ligilähedasedki. Seal on tõesti hea ja meeldiv olla. 
    Viskasin siis sinna voodisse pikali ja jäin oma ämmakat ootama, kes üsna pea saabus. Mul oli sel hetkel kuidagi nii hea meel teda näha – teadsin, et ees ootab raske (öö)päev ja ämmakas, keda usaldan ja kes minu "history't" teab, oli suureks julgustuseks. 

    The "Wait"

    Kell 11.00 teostati amniotoomia, ehk lootekestade avamine. Paljud on küsinud, et kas see on kuidagi valus või ebameeldiv? – tegelikult mitte. Selle käigus tehakse väike "täke" justkui heegelnõelaga lootekestadesse. Käib väike plõks ja selja(ok ikka pepsi) alt läheb soojaks :D Vett oli jälle võrdlemisi palju, kuid mitte nii ohtralt kui eelmisel korral, mil lausa tundsin, et kõht läks kohe oluuuliselt väiksemaks. Vesi oli selge – see oli ka rahustav, eriti ülekantud raseduse puhul. KTG oli korras, kontraktsioone endiselt ei olnud. 
    Nüüd siis algas see ootamine. Üldjuhul oodatakse kuskil 2h peale vee avamist, et sünnitus ise käivituks (hakkaksid tuhud), kui seda ei toimu, lisatakse oksütotsiini tilk (mis kutsub esile emaka kokkutõmbeid). Nüüd tekkis küll veits kõhe tunne ja reaalne "hirm valu ees", sest ma ju teadsin, mida oodata. Esimene kord oli selles suhtes natuke rahulikum olla, et mul polnud aimugi, mis nüüd saama hakkab ja mõtlesin, et kui valus see tuhuvalu ikka olla saab. Ma pole mingi suur valu-kartja, aga see järksu algav kreisi valu oli just üks põhjus, miks ma nii väga lootsin, et asi sel korral induktsioonini ei läheks. Kõik tuttavad, kes seni olid kirjeldanud oma isekäivitunud sünnitust, rääkisid, kuidas "alguses olid sellised väiksed aimatavad valud, mis vaikselt intensiivsemaks muutusid. Hiljem midagi sellist, justkui oleks varba ära löönud... ja alles siis lõpus läks asi suht hulluks." Minul on aga eelmisest korrast meeles vaid see, et kogu see esimene osa (sh. varba ära löömise valu) jäi vahele ja asi oli kohe väga hull :D...tegelt kui ma seda siin kirjutan, siis kujutan ette, et paljud naised, kes sama asja läbi teinud on, võib-olla loevad seda ja mõtlevad, et mida ma liialdan ja hädaldan, aga no tõesti nii ma tundsin, hädapunn nagu ma seal olin:P. Nüüd ma siis ootasin jälle seda sama värki. Lootsin, et vähemalt tuhud algavad ise, aga 2h ootamist ja ei miskit. Vähemalt oli sel ajal veel isu hea, sõin pabistades kiirelt mingi 4 saiakest ära ja jalutasin ärevalt edasi-tagasi mööda tuba ringi. 13.30 paiku pandi siis oksütotsiin tilkuma. Olin juba jälllle pettunud, sest eelmine kord vähemalt hakkasin mingid tuhud ikka ise pihta, aga no kui ole mulle ka seda nüüd ettenähtud, siis mis teha :D

      Naljatuju korraks kadunud

      kell 14.15 saabus esimene tuhu ja.... HOLYYYY MACARONIII... mingit vaiksest algusest ei ole haisugi. Valuskaalal oli see tõsiselt pmst nullist sajani kohe esimese korraga. Okei, "i can do it, hingaaa, hingaa" mõtlesin ma. Teine samasugune saabus juba ~3 minuti pärast. Sain kiirelt aru, et ega vähem valusaks see ju enam minna ei saa... "Ma ei saaaa aru kuidas ma olin nõus seda uuesti tegema. Never Again. Niii valus küll eelmine kord polnud... WhatDaHell ausalt Appiii." jnejne – mis kõik mõtted mul peast läbi käisid. Ma ei tea kust selline mõte mul tuli, aga panin kiirelt mingi hypnobirthing playlisti käima. Lihtsalt tundsin, et "täie mõistuse" juures olles ma seda kaua taluda ei suuda :D Tammusin mööda sünnitustuba edasi-tagasi, kuulasin neid afirmatsioone – "my birth is natural and easy", "i am fully relaxed" – no relax'ist oli asi kaugel, korra tundsin, et see ajab mind isegi rohkem närvi, aga tegelikult see ikkagi juhtis kuidagi tähelepanu kõrvale ning veidikenegi talutavamalt tuhusid ülehingata see mul mõnda aega aitas. Olin otsustanud, et sel korral kavatsen pmst kogu tuhude aja püsti asendis olla, hoolimata sellest, et nii tundus olevat kõige valusam. Eelmine kord tundus, et see oli ainus faktor, mis lõpuks emakakaela avanemiseni viis. Küll aga oli nüüd uus mure – nimelt tekkisid mul selle raseduse ajal ikka väga korralikud ja hirmutavad veenilaiendid jalgadel (jalalabast kuni reie ülaosani välja) ja just nüüd otsustasid need ühel jalal niiii hullult valutama hakata. Iga sammuga läks asi aina hullemaks. Ainus asi, mis seda valu natuke leevendas oli korraks istumine/lamamine, jalad üles ja Troxevasin salv (aga selle mõju oli paar minutit). Olin suht morjentatud, sest ei saanud keskenduda ainult tuhuvalude üleelamisele ja kõndimisele vaid pidin veel mingi jamaga tegelema. Great Success. Palusin ämmakat, et esimesel võimalusel soovin epiduraali, sest muu nipiga ma seda üle ei ela. Ämmakas oli väga nõus, kuid ütles, et enne võiksin kuskil 2h valutada, ehk siis juba avatust ka lisandunud. Okidoki, õnneks ütles ta seda siis, kui ca. tunnike olin juba ellu jäänud, nii et ühe vast jään veel. 

      Viimane õlekõrs

      Anestesioloog saabus kuskil kella 16 paiku. See oli selline kergendus kui teda nägin, sest see tõesti oli mu ainus õlekõrs, et asi võib veel uuesti inimlikuks minna:D. Taaskord oli tore näha tuttavat nägu, aga nii veider oli see, et mina olin nüüd patsiendi rollis. Mulle meenus, kui ma ise anestesioloogia-tsüklis epiduraali pidin paarile patsiendile tegema ja kõige keerulisemateks patsientideks olid alati sünnitajad, sest need siplesid nii palju ja tuhu ajal lausa hüppasid eest ära (kuna ma olin anestesioloogia-tsüklis nii lühikest aega, siis ühelegi sünnitajale ma ise seda lõpuks ei teinudki.. vist õnneks:D) Kui arst tuppa sisse astus kukkusin ma kohe vabandama, et ma ei tea kas ma olen võimeline paigal olema kogu protseduuri aja... samal ajal sisestasin endale, et "maksku, mis maksab, ma olen paigal ja teen kõik selleks, et see õnnestuks" (eelmisel sünnitusel mul epiduraal ei toiminud). 
      Läksin siis ühe külje peale ja hingasin niiiiiiiiii sügavalt ja keskendunud kui vähegi suutsin, et olla võimalikult liikumatult. See tuli mul ootamatult päris hästi välja. (Kus juures naljakas on see, et kui ikka vaja, suudab inimene ennast kokku võtta küll ja hetkeks sellest valust üle olla. Aga jah, tõesti ainult hetkeks :D) Kui anestesioloog läbi selle epiduraalkateeri esimest korda ravimit süstis, tundsin, kuidas see valgus nii selgelt vasakule poole. Praktiliselt sekunditega tundsin kuidas ühelt poolt valu intensiivsus oluuuliselt leevendus, kuid teiselt poolt... üldse mitte. Okei ei ole hullu, sest tegelikult see ei peagi kohe toimima hakkama, isegi tunnike võib aega minna, et see maksimaalset efekti saavutaks... aga no reaalsuses tundsin kuidas see viimane õlekõrs suure tuulega kuskile kaugele minema lendas. Pidin nüüd mõnda aega pikali olema ja see oli ka korralik piin, sest ma tundsin niiii selgelt kuidas üks pool emakast on n.ö tuimestatud, kuid teine pool kontraheerub selle arvelt veeeel valusamini, nii et olin just kui croissant seal kõveras, pisarad silmis ja mõtlesin miksss ma nii möku olen, et üldse selle sünnitamisega hakkama ei saa - küll ei hakka see mul ise pihta, küll ei suuda ma seda valu taluda ja valutustamismeetodeid ka just kui ei funka... Täielik äpu tunne oli peal ausalt. Ämmakas kontrollis mul nüüd avatust - lootused olid mul suht kõrged - ikkagi 2.sünnitus ja olen pmst ainult püsti seisnud... kuni ta ütles, et “no kui ma väga lahke olen, siis 3,5-4cm” (ehk siis parimal juhul 0,5cm edasi liikunud 3tunniga) Lord, help me😩! Okei korraks oli küll mega ahastus, aga ega mul muud üle ei jäänud, kui nüüd entusiastlikult edasi panna ja loota, et küll see millalgi edasi liikuma hakkab. Nutt oli ikka kurgus küll, sest epiduraali toimet ma seni ei tundnud ja see parema poole valu oli lihtsalt nii kreisi, et võttis silme eest mustaks. Mõtlesin endamisi juba vaikselt kellele tuttavateks günekoloogidest ma keisrilõike-palvega helistan, kui sama värk veel üle paari tunni kestab. Ma tõesti tundsin, et ei saa sellega sel korral hakkama. Väsimus tuli ka kuidagi nii peale, et iga tuhu järgselt oleks tahtnud minutiks unne vajuda, kuid siis tuli juba uus surakas. 
      Ämmaka näost nägin ka, et ta saab aru, kui läbi ma olen. Mind kusjuures kõige rohkem sel hetkel hirmutaski see, et vaid mõne tunniga oli mul toss nii väljas (eelmine kord talusin neid valusid kokku ~12h enne kui pressid tulid.) Sel korral tundus, et enam kaua ma vastu ei pea. Otsustasime, et kutsume anestesioloogi tagasi ja võimalusel proovime epiduraaliga uue katse teha. Kuna saime aru, et siin läheb veel aega, soovitas ämmakas Krisjanil väike söögipaus teha ja ta läks mäkki.  Vaatasin kella.. see oli 17.30 lähedal... hakkasin vaikselt leppima sellega, et tänase kuupäeva sees mu beebsu küll ei sünni. 

      "Palun kontrolli uuesti"

      Kvalifitseerusin epiduraali 2.katse alla, juhuuu. Nüüd olid lootused suht laes, sest 2x järjest ikka mingi vimka sisse tulla ei saa, kui mul just mingi anatoomiline eripära/liide lülisambakanalis pole. Kui arst mul seal selja kallal toimetas tundsin äkki, et nooo nüüd on vaja kiirelt vetsu minna. Joppenpuhh. Vaimusilmas juba kujutasin ette kuidas ma nendes valudes seal vetsupoti peal ära suren, piinlik ka veel lisaks. Ei seda ma ei soovinud. Lootsin, et vähemalt anestesioloog on selleks hetkeks lõpetanud kui pean potile jooksma. Aga siis mõne hetke pärast tuli läbi selle tuhuvalu reaalne "Woooooahhh"  – no misss asja, kas see oli press!? Aga kuidas saab olla press kui tunnike tagasi polnud mingit avatust lisandunud? No ma ei tea. Nüüd tekkis hirm, et äkki laps tahab ennast läbi kinnise emakakaela suruda (jah ma tean see pole väga loogiline mõte). Igal juhul ütlesin, ämmakale, et olukord selline.
      Ootasime kuni anestesioloog lõpetas, et ämmakas saaks igaksjuhuks uuesti emakakaela kontrollida....ta vaatas mind nii tõsise näoga, et ma ei tea mis mõtted mul kõik peast läbi käisid... "Kutsu Kristjan ruttu tagasi, täisavatus on (10cm)".
      Ma ei uskunud seda, lihtsalt ei uskunud seda. Ühtäkki tundus, et see saabus nii kiiresti, et pole võimalik, et ma nii kergelt pääsen. Jah korra tunduski, et kergelt, sest see tuhuvalu oli juba peaaegu unustatud ja pressid tähendaks ju seda, et varsti peaks tegelikult beebi käes olema. "Palun kontrolli uuesti" ütlesin ma ämmakale 😂– ma lihtsalt niiii kartsin, et äkki ta vaatas midagi valesti, sest see ikka tundus niiiii võimatult hea uudis, et tuhud ongi läbi. Hellasin sii Kristjanile, kes õnneks oli juba koos mäkikotiga tagasiteel haiglasse, et ta kauaks kuskile uitama ei jääks. Sain aru, et päris nii kiire meil pole, et pea paistaks ja Kristjan peaks hullumeelselt jooksma hakkama :D, aga samas iial ei tea kui kiirelt need pressi sünnini viivad. Esialgu ma kohe kaasa pressida ei tohtinud. Beebi pidi natuke vist veel vajuma, kuid ühest hetkest siin midagi enam tagasi hoida ka ei olnud.
      Esimest pressi tundsin umbes kell 18.00, aga päris pressimiseks läks umbes 18.15 vms... Kogu selle tegevuse juures tundus nii sürreaalne see, et ma olin kuidagi nii selge mõistuse juures:D (eelmine kord olin selleks ajaks, peale 12h valutamist juba nii delirioosses seisundis, et ei saanud midagi eriti aru mis toimub). Nüüd siis pidin järsku enda seest inimest välja pressima hakkama, aga sayNoMore, olin selleks niii valmis😆! Seekord olin juba "targem" ja panin kogu selle energia ja jõu, mis ma oleksin tahtnud panna karjumisse, otse pressi. Tundsin kuidas beebi vaikselt allapoole liikus. See tunne pole midagi väga mõnusat, sugugi mitte valuvaba ja väsimus hakkab vaikselt võimust võtma, aga siiski, sel hetkel sain ma aru, et asi tõesti liigub kuhugi suunas. Vähemalt nüüd ei tekkinud küll kordagi sellist tunnet, et ma ei suuda või, et ma ei saa sellega hakkama. Minu jaoks vähemalt pressid ja tegelikult kogu väljutusfaas, pole isegi mitte võrreldavad tuhuvaluga, aga jällegi – kogemused on niii erinevad ja olen kuulnud, et paljude naiste jaoks on just see presside osa nii palju hullem, raskem ja valusam, nii et see lihtsalt ongi nii subjektiivne.
      ..Muidugi meenusid presside ajal mulle kõik need šokolaadid, hapud kommid ja muu magus, millest ma beebsu ilmselt parajalt pirakaks olin söönud, aga no mis seal ikka, ega sellest paarisajast grammist, mul ilmselt oluliselt lihtsam olnud ei oleks.
      Kui peale mõnda pressi ütles ämmakas, et pea veel päris ei paista, aga juuksed paistavad, tegi see tuju rõõmsaks ja andis veel täiega lisapowerit. Nüüd oli tõesti valus ja pea väljumise ajal oli ikka maru terav valu, aga see kuidagi üldse ei heidutanud mind, sest ma nii selgelt tundsin, et koheee on kõik & 18.36 – plumpsti – oligi beebi väljas. Paar sekundit kestnud vaikus tundus minu jaoks siis just kui igavik ja korra käisid kõik hirmsad mõtted peast läbi... aga siis kostus see peenike kisa (nii Robini häälega:P) ja see kergendus, mis minuni hetkega saabus oli lihtsalt kirjeldamatu. Beebsu oli alguses kergelt tsüanootiline kuna nabaväät oli lühike ja 1x ümber kaela, nii et ilmselt sai ta sünnitusteedes natuke pitsitada, aga muus osas oli kõik hästi. 4198g ja 54cm beebit pandi mu rinnale ja silmnähtavalt läks ta mul kaisus mõnusalt roosakamaks. Kergendus, tänulikkus ja veel kord kergendus (eelkõige valu lõppemise tõttu), olid need esimesed emotsioonid, mida ma taaskord tundsin. Muidugi mega suur hämming ja isegi kerge šokk, et sel korral kõik nii ruttu käis. 4h ja 20 minutit tuli siis sünnitusajaks kokku. Olin arvestanud oluliselt pikema ajaga...aga arvestades seda kui kiirelt selle algusega minust just kui rong üle sõitis, tundsin, et ega pikemalt polekski jaksanud. Korrutasin lihtsalt endamisi, et "ma ei suuda uskuda, et ta ongi siin."

       

      • Tundsin esimest pressi
      • Presside vahel tuju hea
      • Õnnelik nabanöörilõikaja
      • Meie Beebi

        Saba all hakkas nüüd korralik toimetamine pihta. Platsenta jällegi kohe sündida ei tahtnud ja veritsus oli ilmselt ka ikka piisavalt suur, sest nii ämmaka kui õe liigutused muutusid võrdlemisi kiireks ja valvearst kutsuti ka kiirelt kampa (ilmselt oli see ka puhtalt ettevaatlikkus, arvestades mu eelmise sünnituse anamneesi). Mulle süstiti kõikvõimalike veritsust pidurdavaid ravimeid, kuid ikkagi tekkis selja alla järsku see suur soe loik. Mis muud kui ikka veri. Olukord kiskus natuke pingeliselt, aga kordagi mitte kriitiliseks. Tundsin, et olin heades kätes ja ei muutunud ise kordagi murelikuks, sest sain oma pisikest juba mõnda aega rinnal hoida ning veidi aja pärast, ise taas korralikult pressides, sündis ka pirakas platsenta. Veritsus hakkas nüüd ka vaikselt peatuma, aga ma kuidagi ei julgenud välja öelda ja isegi mitte mõelda, kas ja kuidas ma see kord ikka nii kergelt pääsesin. Unustasin vist hetkega need pisarad, mida ma selle esilekutsumise pärast olin valanud ja tuhuvalude talumine, mis veel tunnike tagasi näis täiesti ebainimlikuna, ei tundunud ka enam mingi heroilise tembuna . "Niimoodi võiks küll veel sünnitada" mõtlesin ma :D. Verekaotus kokku oli 1,5 liitrit, aga enesetunne oli hea ja üks eriti hea uudis oli see, et rebendite õmblemise ajaks oli epiduraal päris korralikult finallyyy oma tööd tegema hakanud, nii et õmblemine oli minu jaoks praktiliselt valutu 🤩. Saime terve see aeg veel koos Kristjani ja beebiga sünnitustoas koos olla ja lõpuks seda mäkitoitu süüa, mille järele Kristjan enne oli läinud..friikad ei olnud isegi jõudnud veel lödiks minna 😜. Kui aga protseduurid tehtud said ja paberimajandus täidetud, suundusin mina meie värske beebiga perepalatisse ja Kristjan läks mõnusalt koju (praegused reeglid Covidi tõttu).

        Muidugi oli natuke kurb, et ajad on sellised, et mees pikemalt meiega sinna jääda ei saanud, külastajaid ei lubatud jnejne.. aga samas loogiline ja arusaadav. Kui see oleks olnud mu esimene sünnitus, siis mina, kui väga sotsiaalne inimene oleksin ilmselt üsna kurb olnud, et keegi perest ja lähedastest kohe meile haiglasse külla tulla ei saa, kuid seekord nautisin ma seda aega nii väga – sain rahulikul ise beebiga tutvuda, harjuda, imetamist uuesti meenutada/õppida, ennast rahulikul pesta, ilma et keegi kohe ukse peale ei koputaks jnejne:D Eelmisest korrast mäletan, kuidas tegelikult kõik need külastused olid ühtpidi muidugi imetoredad ja ikka tahad ju oma värsket beebit tähtsatele inimestele võimalikult kiirest näidata, kuid teisalt oli see parajalt kurnav ja stressitekitav endalegi uues olukorras. Nii et emmed, kes te lähiajal sünnitate – nautige täiega seda aega oma pisiga, kus keegi teid ei sega ja saate pühenduda vaid üksteisele. See on nii armas.  Ma lihtsalt magasin/pikutasin terve päev oma tütrekese kõrval ja imetlesin seda ideaalset mini-inimest, kelle ma taas olin loonud. Tõeline ime! Armastuse maht ja kiindumus kasvas sekunditega.

        • boobs-are-back
        • sala-Wolt

          Noh, kuidas siis oli?

          Kogu see lugu on lihtsalt minu lugu. Ma niii loodan, et see valu kirjelduse osa ei hirmuta kedagi liigselt, sest see kohe kindlasti ei ole kirjutatud selle eesmärgiga. Pigem lihtsalt üritan seda tunnet võimalikult täpselt Sõnadega kirjeldada, kuigi see pole ju päriselt võimalik. Praegu teksti ülevaadates näen, et olen jälle liiga pikalt jutustama jäänud, nii et aitäh kõigile, kes siiani lugemisega on jõudnud:).  Paljud on minult küsinud, kas seekord oli siis lihtsam?  – sellele küsimusele on natuke raske vastata, kuna need 2-3 esimest tundi ma oleksin võinud vanduda, et see ei ole kuidagi kergem või lihtsam, aga ise tunnen ma küll, et kokkuvõttes sain ma sel korral ikkagi väga positiivse sünnituskogemuse. See ajafaktor mängis minu jaoks selles osas ikka nii olulist rolli, kuna eelmine kord jäigi mind eelkõige hirmutama see tundidepikkune valutamine, mis sel korral pmst kolmele tunnile koondus. Ja no kui see kõik päris valuvabalt käiks, oleks ju ka "too easy" 😜. Aga siiski – see, kui kellegi sünnitus kestab üldse 1h, ei pruugi kunagi tähendada seda, et ta nüüd niiiii lihtsalt pääses... nii et, ennast kellegagi siin võrrelda pole mõtet. Lihtsalt mõtleme sellele ja oleme tänulikud selle eest, et naised on nii imelised olendid, et oma kehas neid väikseid tegelasi suudavad kanda, kasvatada ja üht või teist laadi neid ilmale tuua. Lihtsalt niiiiiiiiiii kift! 

          ❤️ Bella

          Kirjutan blogi vabas vormis, kasutan teadlikult slängi ja kindlasti esineb kirjavigu :)

          Kontakt

          isabella.heido@gmail.com